Unsplash

Istusin pärast järjekordset täpselt samasugust päeva voodil ja vahtisin tühja pilguga telefoniekraani, pöial masinlikult kerimas kõiki neid Instagrami pilte, millel poseerivad emad oma eluga ilmselgelt minust paremini hakkama said. Selg valutas pidevast pliidi, vanni ja mähkimislaua kohal küürutamisest, kuid enese paremasse asendisse sättimine nõudis liialt suurt pingutust. Koridori teisest otsast hüüdis õrn hääleke: “Emme, mul ei tule und!” Ja kõik, mis ma talle vastu suutsin öelda, oli: “Okei.” Ma ei pakkunud oma lapsele ainsatki lahendust, vähimatki lohutust… Kuna mul olid lahendused ja lohutused otsas. Õnneks oli vähemalt mu pisem mugul juba ammu sügavasse unne suikunud ja tema ärkamist oli oodata alles mõne tunni pärast.

Abikaasa küsis ettevaatlikult, kas minuga on kõik korras. Kaalusin korraks isegi ausalt vastamist, heites hindava pilgu murekoormale, süütundele ja stressile, mis mind iga päev üha enam maadligi vajutas. Mõtlesin, mida see mulle annaks, kui tunnistaksin praegu avameelselt, et mul pole enam jõudu ega tahtmist. Et ma isegi ei tea enam, mida ma tahan. Kas mu mees viitsiks süveneda, kas tal oleks energiat selle teemaga praegu süvitsi tegeleda? “Kõik on hästi, täna oli veidi raske päev,” vastasin, otsustades, et täna pole see päev, mil tuleks olla aus ja juhtida õigustatud tähelepanu sellele, mis mind vaevas. Minust sai taaskord võitu süütunne ja hirm, et mind ei mõisteta — ma ei tohiks ju kurta, kui mul on igas mõttes vedanud, midagi kohutavat pole juhtunud ning kuna ma tegelikult jumaldan emaks olemist ja armastan oma elu.

“Olgu siis,” mühatas mees. “Aga proovi palun nädalavahetusel leida paar tundi enda jaoks,” pakkus ta juba mitmendat korda. Ta on väga tubli terves selles “kanna enda eest hoolt” teemas, olles ilmselt kuskilt naisteajakirjast lugenud, et see peaks emadel aitama eluga paremini toime tulla. Tegelikult aga sellest ei piisa. Ja oleks ammu aeg, et me lõpetaks selle müüdi levitamise nagu seisaks sisemine rahu kõigest ühe vanniskäigu, spaa-külastuse või sõbrannadega veedetud õhtu taga.

Erinevad uuringud terves maailmas on tõestanud, et enam kui pooled kõigist emadest tunnevad, et töö ning emaduse ühildamine ei tule neil hästi välja. Umbes kolmandikul emadest on vaimse tervisega kehvad lood. Ja 85% emadest on seisukohal, et ühiskonna hukkamõistu ning ülesköetud ootusi on rohkem kui toetust. Pole ühtegi uinakut, mis kustutaks aastate pikkuse magamatuse, ületöötamise, ärevuse ja kurnatuse. Pole ainsatki veini, mis tekitaks juurde aega ja energiat kuhjunud ülesannete ja probleemidega tegelemiseks. Ühiskond nõuab, et hellitaksid oma lapsi turvalises keskkonnas, ent ei paku samasugust turvatunnet vastu. Nii et viimane aeg on vaadata tõele näkku ja tunnistada, et 90% emadest on läbi põlenud. Ning ka seda, et su läbipõlemine pole sinu süü. Ühiskond peab hakkama seda tunnistama. Me peame hakkama sellest rääkima!

Sa oled läbi põlenud, kuna raseduse algusest peale on sind pommitatud ebavajalike nõuannete ja lugudega sellest, kuivõrd kohutav on kogemus, mis sind ees ootab. Oled läbi põlenud, kuna pidid soovitust varem tööle naasma. Oled läbi põlenud, kuna oleksid tahtnud last kauem rinnaga toita ja tunned end süüdi, et seda ei teinud. Oled läbi põlenud, kuna sul pole aega endale süüa valmistada ning su lõunasöök koosnes jälle laste kartulipudru jääkidest ja pooleldisöödud küpsistest. Oled läbi põlenud, kuna ei suuda valida, kas olulisem on veeta aega lastega või koristada tube. Oled läbi põlenud, kuna pärast beebiokset ja kakaseid mähkmeid täis päeva tahaksid endiselt tunda end värskelt, seksikalt ja partnerile ahvatlevalt. Oled läbi põlenud, kuna tunned iga päev peeglisse vaadates valusat torget, sest pole ikka veel trenni jõudnud. Oled läbi põlenud, kuna ükskõik kui palju sa ka raha ei teeniks, saab kõik kogu aeg otsa. Oled läbi põlenud, kuna tead suurepäraselt, et su lapsed ei peaks vaatama veel üht multikat, aga kuidagi pead sa selle lõunasöögi ju valmis saama. Oled läbi põlenud, kuna juba kolmas lapsehoidja on kahe kuu jooksul sind alt vedanud. Oled läbi põlenud ja igatsed oma endist elu, sõpru ja sõltumatust. Ei, sa ei tee midagi valesti, emadus ongi paganama raske!

Mõned lahendused eelpool nimetatud probleemidele on ilmselged, kuid enamus seda pole. Sest need on probleemid, mille põhjus ei peitu sinus. Ja ometi oled sina see, kes neid lahendama peab. Selle asemel, et lugeda järjekordset soovitust minna lõõgastavasse vanni, tuleb hoopis õppida olema aus ja haavatav ning keelduda täiusliku ema kuvandi poole pürgimisest. Tuleb olla ehe, isegi siis, kui oled ehedalt läbi põlenud. Tuleb olla iseenda üle uhke isegi segamini majas ja siis, kui su titt viskub poe põrandale, kuna sa ei ostnud talle kommi. Tuleb osata keelduda ja küsida abi ning konkreetselt ja vabandamata öelda välja, mida sa vajad. Ja tuleb julgustada ka teisi emasid sama tegema. On erakordselt ebamugav oma müüre lõhkuda ning kindlasti puutud algul kokku sellega, et sind ignoreeritakse ja mõistetakse hukka. Kuid ühtlasi on see kõik seda väärt. Mida rohkem emasid eluterve mõtlemisega ühineb, seda lihtsam on meil kõigil edasi elada. Siis saame kõik ka päriselt seda veiniklaasi või vahuvanni nautida!

Allikas: Mother.ly