Foto: Nele Tasane
"Emotsionaalselt terved ja hoitud lapsed kujundavad meie kõigi ühise tuleviku. Seda saab toetada iga vanem ja ka juht läbi töö- ja pereelu tasakaalu loomise," arutleb Joosep Põllumäe, Elisa IT ja TV teenuste arenduse valdkonna juht ning kolme lapse isa. Ta räägib oma taipamistest vanemana ning räägib, kuidas väga ebatavaline vahetustega elukorraldus koroona-ajal nende peres käis ka.

2020. aasta on muutuste aasta. Organisatsioonidele, emadele, isadele, lastele, peredele. Ka mina ei ole selles osas erand. Augustis sündis perre kolmas poiss ning hiljuti alustasin uuel ametipositsioonil. Ja seda vahetult peale 11 tööaasta täitumist samas ettevõttes. Ilusad numbrid on mulle alati meeldinud. Ka oma abikaasaga abiellusime peale 11 aastat kooselu. Sellest on möödas neli aastat, aga rutiinist ja igavusest on asi kaugel. Usun, et selles kõiges ongi kaasa mänginud soov tööd ja pereelu paremini ühildada – nii, et saaksin olla parem isa, kaasa, töötaja ja juht.

Mugavustsoonist välja

Minu jaoks on tulnud parem töö- ja eraelu tasakaal läbi katsetamise, mugavustsoonist välja astumise ning eelkõige vastutuse võtmise. Paratamatult on igal inimesel elus mitmeid rolle ning tihti täidetakse mitut korraga. Tööalaselt olen selgeks saanud, et vastutust ei anta – see tuleb võtta. Nii on ka isa rolliga.

Mul on äärmiselt hea meel, et saan isana oma kolme poja kõrvalt igapäevaselt õppida ja areneda. Suuremad poisid on 9- ja 7-aastased ning nendega on juba üksjagu kätt harjutatud, et nüüd Beebiga kõik „õigesti“ teha. Tema esimestel elukuudel oli mu enesekindlus lausa nii suur, et ma ei näinud probleemi hoida last üksi, kolmel õhtul nädalas, et abikaasa saaks oma teist kõrgharidust edasi omandada. Kui esimesel õhtul oli kogu väljapumbatud piim tunniga otsas ning uus ilmakodanik ei plaaninudki magama jääda, vaid nuttis kui ratta peal, tundsin selgelt, millises mugavustsoonis ma elanud olin. Ebamugavus paneb lahendusi otsima ning lõpuks leidsin nipid, mis teda rahustavad. Järgmistel õhtutel ta juba naeratas mulle. Beebi naeratus on kõige kindlam tõestus, et ma olen midagi õigesti teinud. Seda pole võimalik millegagi ära osta – see tuleb välja teenida.

Rohkem aega kooskasvamiseks

Seetõttu usun, et isade kodus olemise aeg meeletult väärtuslik ja õpetlik. Kodust töötamise juures meeldib mulle kõige rohkem, et imiku arengut näeb oluliselt paremini ja pidevalt. Lisaks saab olla toeks abikaasale ning koormust ühtlasemalt jagada. Mäletan selgelt, et kui pärast esimeste laste sündi oli abikaasa nendega üksi kodus, siis võisid meil tülid tekkida ka väga väikestest asjadest. Olin tol ajal veendunud, et lapsega kodus olemine on äärmiselt lihtne ja meeldiv. Abikaasa aga arvas, et küll seal kontoris on tore, sest seal saab inimestega suhelda. Tegelikult on mõlemad üsna intensiivsed tegevused ja nõuavad palju energiat.

Kodust töötades on vabadust ja aega rohkem. Tööle ja koju sõitmiseks kuluv aeg on väga suur kokkuhoiukoht. Koosolekute vahel või lõuna ajal saan viia suuremad poisid trenni või Beebil mähkme ära vahetada. Mõne koosoleku võin teha autos teel poodi. Kõik tegevused, mida suudan ühendada, annavad kokkuvõttes vaba aega juurde ning võimaluse panustada rohkem perele. Nii on suhe abikaasaga rahulikum ning kolme lapse kõrvalt jagub ka üksteisele aega.

Väljakutsed teevad tugevamaks

Muidugi on kaugtöö ja pereelu ühendamisel nii plusse kui ka miinuseid. Alates märtsist olen vaid kodukontorist tööd teinud ning neid võlusid ja valusid tunda saanud. Tänu ettenägelikule tööandjale olid kaugtööga kaasnevad protsessid Elisas juba suures osas enne koroonat paigas, mistõttu töö enda tegemine on pigem lihtne. Kodused tingimused on aga väga erinevad ning sealsed rutiinid ja kokkulepped peab igaüks ise paika saama.

Kõige raskem oli kevadel, eelkõige koduõppe tõttu. Sel ajal käis koolis küll vaid üks laps, aga distantsõpe tekitas tunde, nagu meil abikaasaga oleks üks täiskohaga töö juures. Ainus, mis lõpuks meie kõigi närve säästis, oli vahetustega elukorraldus. See juhtus iseenesest ja märkamatult, aga olen kindel, et tänu sellele on meie perel rohkem närvirakke alles kui paljudel teistel.

Näiteks nägi meie arginädal välja nii, et kell üheksa hommikul alustasime abikaasaga erinevates tubades tööd. Südapäeval sõime koos lõunat. Tööpäeva lõpus kell 17 ärkasid lapsed. Seejärel algas neil koolipäev, mis kestis olenevalt päevast õhtul 21 või 22-ni. Edasi oli kõigil ühine vaba aeg. Abikaasaga läksime magama südaöö paiku ning lapsed jäid oma toimetusi tegema. Tavaliselt uinusid nad kell 6 või 7 hommikul.

Sel perioodil märkasin, et poisid hakkasid omavahel palju paremini läbi saama ning kappidest otsiti välja ka sellised mänguasjad, mis olid ammu meelest läinud. Ükskord aga ärkasime pannkoogilõhna peale. Selgus, et poisid tegid Youtube’i õpetuse järgi meile hommiku- ja endale õhtusöögiks pannkooke. Õnneks kestis selline elukorraldus ainult suvevaheajani ning nüüd oleme kogu perega elanud „normaalses“ rütmis. Suuremad poisid magavad öösel ning mina koos abikaasaga siis, kui Beebi lubab.

Juht, näita eeskuju

Nii see äärmuslik kogemus kui ka aastatepikkune pereeluga arvestamine on mulle õpetanud, et kui kodus on suhted head, läheb ka tööl hästi. Seetõttu tähtsustan ka ise juhina, et minu valdkonnas töötavatel inimestel oleks alati piisavalt aega oma perele. Kui laps on vaja viia tööajast eelkooli või vanem soovib minna isadepäeva kontserdile, siis see on igati ok. Eeldus on, et töötaja teab oma eesmärke ja tähtaegu ning mõistab, mida temalt oodatakse. Nii saab ta tööaja ja -viisi üle ise otsustada ning juhi ja tiimiga vajalikud kokkulepped teha. Loodan, et tulevikus on selline suhtumine kõigil tööandjatel, sest emotsionaalselt terved ja hoitud lapsed kujundavad meie kõigi ühise tuleviku.

Võimalus olla maailmapäästja

Noortele isadele aga soovitan olla lapse jaoks nii palju olemas kui võimalik. Järeltulijale on väga oluline, et ta saaks vanemaid usaldada. Usaldus ei teki iseenesest ja seda on vaja pidevalt hoida. Öeldakse, et väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured. Tegelikult on mure olenemata vanusest lapsele väga suur ja kõige kriitilisem asi maailmas ning sellele on vaja kiiret lahendust. Seetõttu on igal isal võimalik olla väga tihti oma lapse maailmapäästja. Võtkem endale see aeg.