Foto: Shutterstock
Kuidas kasvatada omaenda last nii, et tal ei tekiks probleeme eakaaslastega, hiljem partneri valikul ega tööl?

Kasvatusvigu ei tehta õelusest, vaid hoopis teadmatusest.

ÄRA PALU MIDAGI!

Kuidas vanemad last kasvatasid?

Paljud lapsevanemad arvavad, et nende peamine ülesanne seisneb füüsilises hoolitsemises oma lapse eest. Kui lapsel on kõht täis ja riided seljas, tähendab, ta peab olema rahul.

Suhtlema lasteaias teiste lastega või koolis õpetajaga peab aga laps ise — kuidas ta teisiti õpikski raskusi ületama?

Kui aga laps püüab oma rahulolematust väljendada või midagi vanematelt paluda, mõistetakse ta hukka või saab ta selle eest lausa karistada.

Väikemees osutab mänguasjale ning kuuleb otsekohe: „Sul juba on üks konstruktor. Ära luni!“

Teismeline tütar palub osta hommikusöögiks šokolaadikreemi ning ema vastab talle: „Saad ka selleta läbi, ega sa nälga sure.“

Inimene harjub juba maast madalast sellega, et tema vajadustesse suhtutakse kui kapriisidesse.

Ja polegi siis imeks panna, et 70% noorukitest ei räägi vanematele oma probleemidest, sest peavad seda kasutuks.

Kelleks niimoodi oma lapse kasvatame?

Paljude tugevate inimeste elukreedo kõlab: „Ära iial midagi palu!“

Ometi on üks asi, kui põhjuseks on sõltumatuspüüd, hoopis midagi muud aga, kui inimene kardab paaniliselt rääkida oma probleemidest, tülitada tuttavaid oma palvetega, tõmmata endale tähelepanu.

Kartes häirida teisi oma tagasihoidlike soovidega, on need ennastohverdavad inimesed valmis kannatama kõikvõimalikke ebamugavusi.

Samas ei saa neid pidada altruistideks. Stoiliselt vaikides kalduvad selle kompleksi käes kannatajad solvuma teiste peale seetõttu, et nood on liialt enesekesksed ega taipa tuhkagi nende probleemidest.

TEISEST SOOST VAENLASED

Kuidas vanemad last kasvatasid?

Esimesed teadmised poiste ja tüdrukute erinevuste kohta omandavad lapsed 2-3-aastaselt.

Jutt ei käi üksnes välistest erinevustest, vaid erisooliste laste harjumustest, huvidest, iseloomulikest mängudest ning käitumise iseärasustest.

Sageli rõhuvad vanemad vastandamisele, tahtes lapses arendada vajalikke — loomulikult positiivseid — iseloomujooni.

„Erik, mis sa nutad nagu plika!“ või „Vaata, kui must sa oled, nagu mingi poiss.“

Negatiivsed võrdlused tekitavad lastes üleolekutunde vastassoo suhtes.

Juhtub ka nii, et peres oodati tüdrukut, sündis aga poiss, ning pettunud vanemad korrutavad alalõpmata: „Oh, oleks kodus tüdruk, valitseks majas rahu ja vaikus.“

Nii sisendatakse pojale, et ta on ebatäiuslik.

Vahel naeravad vanemad ka välja oma lapse sõpruse vastassoost lastega. Ning ega nad isegi erilist eeskuju anna, skandaalitsedes ning oma suhteid kõrgendatud toonil klaarides.

Kelleks niimoodi oma lapse kasvatame?

Suhted vastassugupoolega on inimese elus üks kõige keerulisemaid sfääre, mis võib olla viljakaks pinnaseks mitmesuguste komplekside arenemisel.

Näiteks kardavad mõned mehed näidata välja oma tundeid ning peidavad end jõhkruse taha. Teised peavad naisi siiralt rumalateks ja primitiivseteks olenditeks. Kolmandad aga lausa
võbisevad hardusest ning pelgavad liginedagi sellistele kaunitele õhulistele olenditele.

Paljud komplekside käes vaevlevad naised peavad omakorda mehi kas ennasttäis elajateks või ilueedideks või petisteks või… lausa tulnukateks, kes inimkeelt ei mõista.

Tundmata vastassugupoole psühholoogiat, oskamata näha iseenda käitumist partneri silmade läbi, tekivad arusaamatused, mis võivadki välja viia abielulahutuseni.

Saamata vanematelt õpetust, kuidas luua suhteid vastassooga, läheneb noor inimene suhtele kas kõrgendatud või ebaadekvaatsete ootustega, mis viivad lõppude lõpuks pettumuseni.

70% meestest nimetab lahutuse kaudse põhjusena abikaasa soovimatust alluda tema tahtele ning tegelda majapidamisega.

Nad ei tule selle pealegi, et suhted peavad rajanema partnerlusele ning naine pole sugugi kohustatud koduabilise rolli täitma.

KEELATUD ON KÕIK

Kuidas vanemad last kasvatasid?

Paljud vanemad püüavad kõiges oma lapsi piirata. Lapsed kuulevad pidevalt: „Ära puutu!“, „Ära küsi!“, „Tee nii, nagu mina tahan!“

Aja jooksul jõuab laps järeldusele, et on parem olla algatusvõimetu ning üldse mitte elumärke ilmutada… Küll siis oleksid ema ja isa rahul!

Noorukieas kardavad sellistes perekondades kasvanud lapsed paaniliselt vigu teha.

Iga tegu, mis võib vanemates rahulolematust põhjustada, hirmutab last ning muudab ta passiivseks.

Lapsele võib öelda „ei tohi“ üksnes äärmisel juhul. Parem on öelda „pole vaja“ ning seletada, miks.

Kelleks niimoodi oma lapse kasvatame?

Lapsi, keda on kõikjal ja alati saatnud vanemate keelud, ootavad nii ametialased kui ka isikliku elu probleemid.

Ülemused peavad passiivseid, olgu või suurte teadmistega alluvaid, perspektiivituteks. Neile ei usaldata mitte kunagi suurt ja vastutusrikast ülesannet, ammugi mitte juhtivat
positsiooni: otsustusvõimetu, kuigi kompetentne inimene on enamasti määratud kuni pensionini töötama halli tööhobusena.

Ning ka sellele inimesele endale käib üle jõu taotleda kohtumist ülemusega, et pakkuda oma kandidatuuri vabanevale juhikohale või viidata palgatõusule.

Tähtsat kõnelust lükatakse päevast päeva edasi, kuna astuda üle kabineti läve on väga raske — see ja ka teised sammud ei vaja mitte üksnes leidlikkust, vaid ka aktiivsust.

Pereeluski on kõik samamoodi: statistika järgi tunnistab umbes 87% abielupaaridest, et pole peresuhetega rahul, samas kardetakse neis midagi muuta. Iga uus samm paneb hirmu
tundma.

Vaid unistustes õnnestub korraldada armsamale romantiline õhtusöök. Sest selle inimese teadvuses, kes on keeldudega ära hirmutatud, haigutab tohutu vahe suurejooneliste plaanide
ning halli argipäevase reaalsuse vahel.

Taas on kohal hirm: „Aga äkki mehele ei meeldigi toit? Äkki taei oska hinnata põlevate küünalde ilu ega vaikset muusikat?“

Ning seetõttu peab abikaasa rahulduma tavapäraste valmistoitudega, jälgides samal ajal telerist jalgpalli. Milleks riskida harjumuspärase elukorraldusega illusoorse mitmekesisuse nimel?


Foto: Shutterstock


KADETSEVAD SILMAD

Kuidas vanemad last kasvatasid?

Leidub vanemaid, kes kasvatavad last deviisi all: „Minu lapsel peab kõik kõige parem olema!“ Seejuures eiratakse täielikult lapse tõelisi soove.

Võimalik, et lapse vanavanemad elasid teisiti: nad hoidsid kokku laste rõivaste ja mängukannide pealt ning kurtsid pidevalt, et asjade saamiseks tuleb neil lausa kahel kohal tööd rügada.

Seetõttu kujunes tulevastel noortel lapsevanematel arusaam iseenda tähtsusetusest ja asjade olulisusest.

Nad tegid järelduse, et raha on ainus vahend, mis võimaldab end täisväärtuslikuna tunda.

Kelleks niimoodi oma lapse kasvatame?

On suur tõenäosus, et sellistel vanematel kasvab üles poeg, kes hakkab ööd ja päevad läbi tööd tegema, et maksta oma prestiižika auto liisingut. Või tütar, kes satub paanikasse, kui üks bareti alt välja turritav juuksekihar hoiab valele poole.

Hirm näida teiste silmis vääritu jälitab neid pidevalt. Nad kardavad külalisi koju kutsuda — äkki mõnele näib sisustus liialt tagasihoidlik? Kartuses rikkuda kujutlust iseendast, võivad katkeda isegi suhted armastatud inimesega.

Selliste komplekside peal võrsub suurepäraselt tarbimisühiskonna filosoofia.

Varjudes hea maitse demonstreerimise taha, valivad sellised inimesed sõpradeks eranditult neid, kelle garderoobi moodustavad moodsaid originaalrõivaid.

Kuid seltskondlik sõprus, millesse on segatud kadedus, pole igavene, nagu ka mitte armastus, mis koosneb pooleldi arvestusest.

OLE AKTIIVSEM

Kuidas vanemad last kasvatasid?

On olemas aktiivse eluhoiakuga energilised vanemad, kelle peres kasvab laps, kes on loomupäraselt tagasihoidlik ja häbelik. Ema ja isa ei taha sellise iseloomuomadusega
leppida. Enamgi veel — nad peavad seda puuduseks ning üritavad sellest igati vabaneda.

Nii pannakse väikene väevõimuga ringidest osa võtma ning sunnitakse jõuluvanale luuletust ütlema.

Koolis vastab laps tahvli juures klassikaaslaste ees, kes panevad tähele kõiki ta eksimusi ning teevad tast hiljem pilgete märklaua.

Selle asemel, et aidata lapsel kollektiivis kohaneda, püüavad vanemad murda ta häbelikkust, sundides teda osalema konkurssidel ning paludes õpetajat teda sagedamini tahvli juurde vastama kutsuda.

Kelleks niimoodi oma lapse kasvatame?

Jäänud lapsepõlves ilma lähedaste osavõtlikkusest ja toetusest, ümbritseb inimene end
läbitungimatu kilbiga ning on teiste ees alati kaitsepositsioonil.

Peaaegu igas kollektiivis leidub keegi, kes ei suuda meeskonnatööd teha. Ta ei lähe kunagi avalikult konflikti, kuid hoidub ikka eraldi. Kõik katsed kehtestada temaga head
suhted, kaasata ta ühisesse töösse või rõõmsasse koosviibimisse tekitavad temas vaid suuremat ja sügavamat võõrdumust.

Ka su vanemail on oma kompleksid

Kas tundsid end vanemana ära? Või käituti just sinuga nii?

Kui oled valmis tunnistama vigu, mida oled teinud oma laste kasvatamisel, siis on see juba tähtis samm vigade paranduse teel. Oma valele käitumisele tuleb vaid tähelepanu pöörata.

Iga kord, kui püüad oma laste suud kinni panna või nõuad oma tahtmise täitmist,
jätmata seejuures lapsele hääleõigust — pea kinni.

Kui oled veendunud, et su vanematel polnud õigus, siis piisab ehk ka avameelsest vestlusest, et selgitada välja, mis neil meeles mõlkus, kui kasutasid ühte või teist strateegiat.

Rääkides nendega avameelselt, tunned kindlasti kergendust. Ära karda ka heita pilku sellele, kuidas vanemad minevikus konfliktolukorras käitusid.

Ja veendud peagi, et suurem osa pedagoogilistest möödalaskmistest oli seotud nende isiklike kompleksidega ning kogemuste puudumisega.

Andestanud mineviku ülekohtu, on kergem edasi liikuda!