.
"Mida see isa muud teeb, kui pabistab, pakib asjad, ajab auto ette ning siis tuiab segase-õnneliku olemisega sünnitusmajas ringi. Hoiab kätt ja toob vett, valib raadiojaama, avab akent," muigab Kristen Michal. Tema Evelin Orase peres kasvav meestevägi sai täiendust – sügisel sündis kolmas poeg Oskar.

Kuidas beebiootus­­ möödus?

Evelin: Väga kiirelt, aga siiski täiesti lapse­ootuse rütmis, sest esimest korda olid mul iiveldushood. Õnneks algasid need nagu kellavärk kell 12, lasid hommikul toimetada ja trennis käia.­

Kristen: Alguses pisut pabistasime, keskel olime marurahulikud ja lõpu poole kostis asjaosalistelt, et Oskar võiks juba sündima hakata. Samuti küsimus: kui mehel oleks selline kõht, kuidas ta jaksaks? Vastasin väärikalt, et mehed on jõudumööda solidaarsed, mõni lihtsalt rohkem – kel on suurem kõht.

Kuidas sünnitus läks?

Evelin: Meie pere naistel on olnud sünnitused kiired ja kerged. 11 aasta järel oli kergus õnneks jäänud, aga kiirus veidi vähenenud. Paberitesse läks kirja poolteist tundi. Kuna meie teine laps oli juba 20 minutit pärast haiglasse jõudmist rinnal, siis kiirustasime kohe haiglasse.

Milline oli Kristeni roll sünnituse juures?

Kristen: No kahtlemata tohutult suur, vaid pisut jäi alla Evelini rollile! See on nali! Mida see isa muud teeb, kui pabistab, pakib asjad, ajab auto ette ning siis tuiab segase-õnneliku olemisega sünnitusmajas ringi. Hoiab kätt ja toob vett, valib raadiojaama, avab akent. Lastele jätsin sünnitusmajja mineku kohta kirjakese, et nad hommikul ei üllatuks. Lapsed ei üllatunud, soovitasid mul hoopis vähem pabistada.

Evelin: Mäletan, et esimesele sünnitusele minnes korraks mõtlesin: on seda nüüd vaja, et Kristen mind sellise valutavana näeb. Kuna aga sünnitus oli kerge ja valusid polnudki, jäi meelde vaid kindlustunne, mida tema kohalolek andis. No ja pärast sünnitust on tema abi ikka asendamatu. Esimesed mähkmevahetused on kõik Kristeni teha olnud.

Kuidas elu pärast beebi sündi välja nägi?

Kristen: Mõnus! Imikuga Pelgulinna sünnitusmajas oli väga tore – arstid-ämmaemandad olid ülisõbralikud. Hommikul 5–6 ajal äratus ja kaalumine, pisut põhjendatud nuttu, hommikusöök, muud päevased tegevused ja rahulik õhtu telekaga ja kohustuseta uudiseid lugeda. Lapsed vabastavad stressist ja sunnivad kõike muud tegema.
.

Milline on praegu tavaline päevakava?

Evelin: Oi, imetlen emasid, kelle beebid päevakava järgi elavad. Meie lapsed on kasvanud oma kava järgi, mis õnneks on suurelt jaolt ühtinud teiste pereliikmete omaga. Rääkisin küll kõhubeebiga, et tuttu kell 22 ja äratus 10, aga kuidagi läks kaks tundi nihkesse: esimestel kuudel sobis kell 24 magama ja 12 äratus väga hästi. Nüüd on nihkunud äratus varasemaks ja uni söömiskordade vahel lühemaks, nii et väike unevõlg on kerge tekkima.

Kas elukorraldus muutus palju või lisandus kolmas laps pereellu juba loomulikult?

Kristen: Eks ikka muutus. Ööd jäävad lühemaks ja palju asju on vaja taas omandada. Mähkme­vahetus on meeles. Nagu seegi, et väiksed lapsed on üsna head kliendid – nende lõbustamine pole keeruline. Aga viilida nad ei lase – kui keegi telefonis midagi tahab, siis selle võib ära unustada.

Evelin: Samas toimus kõik väga loomulikult. Kogemus lapsevanemana on olemas ja vendade valmidus vajadusel aidata on teinud elu väga mugavaks.

Kuidas jagate end vanematena kolme lapse vahel?

Evelin: Kui see läbi mõelda, on tegelikult lihtne. Püüan tegevused seada nii, et kõik saaks oma aja vanematega ja omavahel. Näiteks kui poisid olid väikesed, siis kolmesele lugesin unejuttu ja issi tegeles sel ajal beebiga. Kui nad kasvasid, leidsin ikka aega kummagagi eraldi päevasündmused läbi rääkida. Nüüd on pigem vaja vaadata, et mõlemad vennad saaksid oma aja ka beebiga. Üks tagasilöök siiski on. Hommikusöök on jäänud poiste endi õlule, sest beebil on just nende koolimineku ajal pikk hommikueine.

Kristen: Vanemad poisid on üsna iseseisvad, eks vahel kuuleme juba ka seda murdeea tarkust. Spordi- ja vaba aja tegevused tuleb kattuma saada, siis on kõigil mõnus toimetada. Pisike mees paistab veega sõber olevat – varsti saame kõik koos näiteks ujumas käia.

Kuidas vennad uue beebi vastu võtsid?

Kristen: Väga soojalt. Nad ootasid teda, aitavad hoida ja lõbustavad. Juba arutasid, kas on vaja mängukonsoolile pult juurde osta. See on meie majapidamises oluline märk lugupidamisest ja omaksvõtust.

Evelin: Alguses ootasid nad õde – vend ju kummalgi juba on. Kui aga koos ultrahelis käies selgus, et tegemist on siiski poisiga, tõdesid nad teatava kergendusega, et siis ei pea Barbisid muretsema ja tõesti, uue Xboxi puldi võiks kohe ära osta.

Milline teie pisi­venna Oskar on?

Karl: Ta sipleb ja räägib omas keeles. Kui Oskar millalgi suureks saab, sooviksin temaga mängida ja ringi seigelda. Praegu on ta lihtsalt nunnu.

Magnus: Oskar on lõbus, temaga saab palju nalja, sest ta teeb ägedaid hääli. Kui keegi temaga tegeleb või mängib, on ta väga hea laps. Ma ootan juba, et saaks koos Legodega mängida ja batuudil hüpata.

Kuidas nime leidsite?

Kristen: Vendadel oli nimi olemas – Odin. Arvasime, et ehk pisut liiga suureline, misjärel pakuti Oskar. Nimi on Evelini vanaonult, nii et igati aus.

Evelin: Nime kriteerium oli sama mis vanemate laste puhul: lihtne ja skandinaavia­pärane, kuna perekonnanimi vajab niigi tähthaaval kordamist. O-tähega algus oli lisaboonus ja kuna minu kalli vanaema kaksikvend kandis ka seda nime, sai Oskar kõigi heakskiidu.