Unsplash
Perfektsionismi kalduvate inimeste lapsepõlve uurides on jõutud järeldusele, et kui vanemad märkavad ja tunnustavad last ainult saavutuste eest, siis lapsel kujuneb usk, et tema väärtus võrdubki tema tulemustega, ning ta püüab kiituse pälvimiseks olla aina tublim, kirjutab Meelike Saarna ajakirjas Tervis Pluss.

Käitumismallid on õpitud kogemuse kaudu ning nagu arvata võibki, on perfektsionismi juured kinni õrnas eas. Kui vanemad annavad oma järeltulijale pidevalt mõista, et tema teguviis ja tulemused pole piisavalt head, nopib laps üles sõnumi, et mitte ainult tema käitumine, vaid ka tema ise ei kõlba kuhugi.

Kui laps pole saanud küllaldaselt tunnustavat tagasisidet oma tegudele ega kinnitust sellele, et ta ise, lihtsalt oma olemasoluga, väärib armastust ja hoolimist, võib juhtuda, et mingil hetkel võtab ta vastu otsuse vabaneda teda painavast alaväärsustundest. Ta otsustab kogu oma energia rakendada enese täiuslikuks muutmisele, et enam mitte kunagi ei peaks tundma põletavat häbi toimetulematuse tõttu. Nii saavadki põhi­kriteeriumiks veatud tulemused, täiuslikud sajal juhul sajast. Juba siin on näha nõiaringi algeid – kuidas perfektsionist ka ei püüaks, ta sees oleks kui paha vaim, kes korrutab kahjurõõmsalt: sa pole piisavalt hea! Iseennast halvustav ja piitsutav sise­kõne on üks neid käitumisi, mis järjekindlalt meie saavutusvõimet õõnestavad, kuigi pealtnäha teeme seda ju vastu­pidisel eesmärgil.

Pikemalt loe sellest, kuidas täiuseihalus lapse elu täiskasvanuks saamise teel vormib, SIIT!