Aga mitte niiviisi, et üks teeb kogu armastamise ja aitamise ja andestamise, ja teine käitub nagu mölakas.

Kui su kaaslane valetab sulle — lahku.
Kui su kaaslane varastab sinu (või kellegi teise) tagant — lahku.
Kui su kaaslane räägib sinust halvasti oma perele/sõpradele — lahku.
Kui su kaaslane on sinu vastu ebameeldiv — lahku.
Kui su kaaslane lihtsalt ei tekita sinus kindlat ja head tunnet — lahku.
Kui kõik on alati sinu süü ja sinu sõnu kasutatakse sinu vastu — lahku.
Kui sina nutad ja tema naerab sinu üle — lahku.
Kui sinu tundeid pisendatakse või naeruvääristatakse — lahku.

Mis siis, et vahepeal on ta hea ka.
Mis siis, et too üks kord tõi ta lilli.
Mis siis, et alguses oli ta nii armas.
Mis siis, et ta vahepeal pisarsilmil vabandust palub ja muutuda lubab.

Ta ei muutu. Ta kas ei saa aru, et midagi üldse valesti oleks — seega ei oska midagi parandada; või siis teda ei huvitagi — ta on külm ja kalk inimene. Ta ei hooli sinust piisavalt, ta ei oskagi hoolida.

See ei ole suhe, mis sõltub ühe poole tujudest. Täna on ok, homme mitte, ülehomse kohta vaatame ülehomme.

Aga kuna ei löö, siis kannatame ära, onju? Ei ole ju midagi viga ometigi! Ma ise püüan paremini. Onju? Äkki ma ei tohikski paluda, et ta oma lubadusi peaks? Ehk ongi parem, kui mina olen kodus ja tema end väljas tuulutamas käib? Mul ei olegi ju seda vaja? Pealegi, ta ei löö mind. Okei, mõne kodutehnika või telefoni on lõhki loopinud ja mõnes seinas on paar auku, aga no ta oli väga ärritunud. Ma saan ju aru! Isegi tahaks vihahoos virutada midagi. Ta on tubli mees — inimestele ei tee haiget ja augud parandas ära. Tal on ka palju pinget, ma peaks teda toetama, mitte paluma näiteks nõusid pesta. Loogiline, et ta ärritub ja minema kõnnib kodust. Ja ega ma ei tohi uurida ka, millal tagasi tuleb, sest siis tagasi tuleku aeg venib veel pikemaks. Parem nutan üksi kodus ja ootan, aga talle ei tohi öelda, et nutan, sest siis olen nõrk ja mõttetu näägutaja. Vähemalt ta ei joo! Onju! Kodune raha on küll jagatud nii, et minu sissetulekud on perele ja tema sissetulek on temale, aga vähemalt pole alkohoolik!

Pere nimel! Kannatame ära! Naised on tugevad ja saavad kõigega hakkama! Mehe kasvatame ringi ja küll ta ükskord aru saab. Eks ju?

Ei.
Ei saa.

Suhtes pead olema kindel oma kaaslases. Niiviisi ei ole ok, et lepitakse kokku milleski, aga kunagi ei tea, kas teine oma sõna peab. Ei ole ok, et armastust näidatakse ainult mingitel tingimustel. Sa kas hoolid või mitte. Kogu lugu. Ja kui hoolid, siis alati. Isegi vihasena. Kurvana. Väsinuna. Igasugused kehvad tunded muutuvad õige inimese kõrval kergemaks. Head tunded suuremaks. Aga kui oma kodus, oma kaaslase juures pead olema midagi muud, mitte sina ise, siis see ei ole ok.

Ja veel oluline — vägivallale ja nõmedale käitumisele pole vabandust! See ei ole “lihtsalt tema” või “mida sa talt ikka ootasid”! Ei pea andestama mölakale mölaka viisil käitumist lihtsalt seepärast, et kõik teavad, et ta on mölakas. Kui mölakas tahab andestust, arenegu ja õppigu paremini käituma, mitte paremaid vabandusi leidma.

Mitte miski pole olulisem, kui sina ise. Ei abielu, ei lapsed, ei kunagised head mälestused, ei hirm tundmatu ees. Pole vaja kannatada kiusu! Ainuke viis sellest lahti saada, on minema kõndida. Lahku! Sa oled paremat väärt! Hoolimata tema sõnadest, hoolimata kõigest. Isegi üksi õnnetu olla on parem, kui õnnetu olla tõeliselt halvas suhtes.

Ausalt. Ma luban.