Foto: Unsplash
Kui kogu aur läheb reisil sellele, et vaigistada tema ootamatuid plahvatusi, sest ta ei talu grammigi laste emotsioone: tüdimust, vingumist, küsimust “millal me juba kohale jõuame?”. Kes pole nõus autot peatama, kui lapsel läheb süda pahaks või tal on vaja metsapeatust – litsub selle asemel hoopis gaasi põhja, et lapsi sel moel vaikima sundida. Või tõmbab auto ootamatult tänava äärde, astub sõnagi lausumata välja ja kõnnib minema.

Kord on tal hea tuju, mis paneb kergendusest ohkama, ent juba järgmisel hetkel võib see muutuda, ja muutubki. Ta võib rahumeeli hotelli personali läbi sõimata ja kõigil on piinlik peale tema enda. Kui lapsed hakkavad selle peale eemale hoidma ja tusatsema, süüdistab ta neid tänamatuses või muutub haledaks, väites, et keegi ei hooli temast…

Sellises olukorras ei saa rääkida ei sinu ega laste puhkamisest, sest kõik teevad tööd, et ohjeldamatu vanema emotsionaalset tasakaalu säilitada. Selline puhkus on väga kurnav, sest keset reisi minema astuda ka ei saa. Kui sinul on säärane partner, mõtle juba varem läbi, kas ühisest perereisist loodetud kasu kaalub üles tekitatava kahju nii endale kui ka lastele.