Lastele on taaskasutus loomulik. Kui me ise neid teisiti ei õpeta. Foto: erakogu
See artikkel ei ole mingi epistlilugemine, vaid pigem eneseanalüüs, mis minul endal on ning mida ma tegelikult vajan ja tahan endast maha jätta.

Kõigepealt, mul on lapsed. Kõige suurem ja tähtsam varandus maailmas. Ja kõik, kellel on lapsed, teavad täpselt, et poleks asja, mida need südametükikesed ei vajaks, kui sa nad millestki teadlikuks teed. Samas annavad nad vastu maailma parimat armastust, soojust ja jaksu, mille pealt üldse üks igale peremudelile sobiv kodukeskkond luua.

Ja koduks ongi meil üks vana talu, täpselt nagu Pipi Pikksuka segasummasuvila, mis vajab nii palju tööd ja investeeringuid, koristamist ning tuunimist, et silme eest võtab mustaks. Siin kuuride all ja pööningul on suurtes kogustes vana kraami, mida ma jõudumööda sorteerin, utiliseerin ja realiseerin. Lisaks minu ja laste asjad. Mis seal salata, ma olen nagu mingi asjade magnet. Kuigi ma ei osta eriti midagi, leiavad kõikvõimalikud asjad hästi kummaliselt ise minu juurde tee.