Abielu, lapsed, pere ja kodu on vundament

Kolme miljoni aasta jooksul, kui oleme saanud inimesetaolisest olendist tsiviliseeritud inimeseks, on kindlasti katsetatud igasuguseid perevorme, millest me hästi ei tea, aga nüüdseks oleme kristliku tsivilisatsiooni ja ristiusu mõjul jõudnud ilmselt kõige parema vormini.

Abielu, lapsed ja kodu on pidevas muutumises. Kui võtta tervikust ära näiteks lapsed, jääb kooslusest midagi puudu, sest alles laste tulekuga tekib tõeline perekond. See on kahe inimese suur loominguline võimalus. Kui lapsed on juba suuremad, sekkuvad nad sellesse loomingulisse protsessi kui isiksused.

Kõike liidab kodu, kodu selles õiges tähenduses. Kodu, kus inimesel on hea olla, kuhu ta tahab tulla, mitte ei tule vastu tahtmist. Niisugune kodu ei teki iseenesest, vaid luuakse. Nii vaimne kui ka materiaalne õhkkond on kodus meie endi loodud ja pidevas muutumises. Kodu kasvab ja muutub alati koos perega, sest kõik neli — abielu, lapsed, pere ja kodu — muutuvad ja täiustuvad. Hea kodu õnnestub luua ainult siis, kui seda tahetakse. Tähtis on, kuidas mõlemad pooled abiellu suhtuvad, kas ollakse huvitatud sellest, et suhted oleksid meeldivad. Sest peale selle on veel eneseteostus, töö, looming, lapsed oma püüdlustega. Kokku moodustab see võluva oma- ette väikse universumi, suveräänse terviku. Iga niisugune kooslus on erinev, ei ole kaht ühesugust.

Eksimatuid inimesi pole olemas

Minul oli enne abielu seljataga seikluslik elu. Loomulikult hakkab sellise minevikuga mees, kes otsustas abielluda ning stabiilse pere ja kodu luua, oma saavutuste ja eksimuste hinnaga arenema ise ning mõjutama abielu ja terviku arenemist. Kindlasti on asju, mida oleks võinud teisiti teha, sest me muutume ja areneme pidevalt. Minu eas enam suuri muutusi loota pole ja ehk pole ka vaja, kuid nooremate inimeste puhul küll.

Selleks et abielu terve püsiks, tuleb palju õppida. Pole inimest, kes vigu ei teeks. Ikka tulevad vead, aga hea, kui neid märgatakse, mitte ei peideta ega tehta nägu, et kõik on tips-tops ja korras. Ei, oma vigu tuleb analüüsida, selleks on loodus andnud inimesele võimed. Ja ühtlasi tuleb taibata, mis on kooselus need suured väärtused, mille nimel liit üldse sõlmitakse. Peret ei loo ju lihtsalt niisama hetketuju ajel. Juhtub muidugi kahetsusväärseid abielusid, kus saadakse klubis kokku, kahe kuu pärast abiellutakse ja kahe aasta pärast lahutatakse. Kõrvalt vaadates näib, et kiirustamine ja pealiskaudsus pääsevad praegu üha rohkem esile igas valdkonnas, ka pereelus. Need tekivad koos ja üks mõjutab teist.

Aga kui endale selgeks teha, et abielu, lapsed, pere ja kodu on erilised väärtused, ning inimene kasvõi omaenese vigade hinnaga üha rohkem avastab neid väärtusi, siis pole karta, et perekonda poeb pealiskaudsus ja käegalöömine. Elu põhiväärtused peaksid igat õppimisvõimelist inimest suunama ja saatma. Kahjuks alati seda ei juhtu.

Kirg muudab pimedaks

Mõnikord muudetakse oma elu keeruliseks lausa teadlikult. Aga meil on alati võimalus valida. Lihtne, lausa imekerge on abielu põhja lasta. Piisab mõnest jandist ja nende võimendamisest ja ongi mokas. Tuleb endalt küsida: kas ma tahan oma abielu säilitada, et see siiski kestaks, või loobun? Mis on ühe või teise olukorra eelis? Abielust loobuda ja uut suhet alustada tähendab kõik uuesti läbi teha, sest ega abielu õppetunnid tulemata jää. Loomulikult on abielusid, mis on kohe algusest peale lagunema määratud. Aga kui abielu pole sõlmitud uisapäisa ja mõtlemata, lihtsalt abiellumise pärast, siis liit ei purune.

Olen üles kasvanud ajal, kui abiellumisega ei kiirustatud. Abielu on tähtis asi ja sõlmitakse pikaks ajaks, sellist sammu tehes ei tohi kiirustada. Minu nooruses oli kombeks, et abielule peab eelnema pikk kuramaaž, ikka mitu aastat. Selle aja jooksul õpitakse teineteist tundma, saadakse aru, kus klapitakse ja kus mitte ning kas mõni ebakõla on nii suur, et liidust ei tulegi midagi välja. Niisugune vanamoeline kuramaažiaeg õigustab ennast. Sageli teeb kirg inimese armumise esimesel perioodil pimedaks ja segaseks, sa ei märka teise poole omadusi, mis ei ole sulle vastuvõetavad. Kui sellesama hingetõmbega tormatakse abielu sõlmima, võib kergesti selguda, et asjad ei klapi siin ega seal, ja ongi pere lõhki. Peab olema aega teineteist tundma õppida, et juba kuramaaži jooksul korrektiive teha. Üks asi on siis, kui elan üksinda ja teen asju omamoodi, teine asi siis, kui pean ka teise inimesega arvestama. Kahe inimese tõsine suhe ei ole ainult meeldiv ajaviide või lõbu, vaid ka kohustus.

Kohustus panustada abielu arengusse

Suhtes on algusest peale kaks erinevat inimest. Koos olles vastutad ka teise inimese heaolu eest. Tuleb kogu aeg olla teadlik sellest, kuidas minu teod resoneerivad teises inimeses. Ebakohti tuleb tasandada, kui on võimalik. Mõnikord häirivad ju nii tühised asjad!

Kui suhte loomisega mõistust kaasas ei käi, siis paljaste tunnete peal kaugele ei sõida. Tunded, hetkeemotsioonid on ebastabiilsed nähtused, mis tulevad ja lendavad taas minema. Kui neist lähtudes teha suuri järeldusi ja sealt asja edasi kerida, võib asi katastroofiliselt lõppeda. Meile on antud mõtlemisvõime. Ole sa nii egoistlik kui tahes — kui sa seda võimet kasutad, jõuad probleemide korral ka järeldusele, mis läks valesti. Aga kui ei taha analüüsi teha või selle tulemusi tunnistada, siis pole midagi head loota. Üks tüli järgneb teisele, üks etteheide järgneb teisele, kuni rusud järel.

Tegelik elu on karm värk

Kõige hullem on abielu jaoks see, kui suhe rajatakse veendumusel, et abielu on algusest lõpuni üks heleroosa lõhnav paradiis. Ilusaid unelmaid kohtab küll armastus- romaanides ja poplauludes, aga tegelik elu on karm värk. Oleme näinud, mis saab, kui abielu soovmõtlemise vundamendile püsti pannakse. Elu näitab, et selline liit ei kesta. Eks siin ilmas oleneb palju sellest, kui realistlikult üks või teine oma elu näeb. Ainult illusioonides hõljudes asjad niisama ei juhtu, nad juhtuvad siis, kui oled peale unistamise nende nimel eesmärgikindlalt ja tahtlikult tegutsenud. Siis ei ole ka suhtes vaja karta, et kergelt tuleb ja kergelt läheb ja lõpuks polegi midagi. Inimene peab vaeva nägema.

Aga on üks konks: oma sügavas olemuses on inimene ikkagi laisk. Selleks et miski õnnestuks, tuleb ennast ületada ja laiskusest võitu saada. Eneseületamine on suur nauding, muidugi selle jaoks, kes oskab eneseületust hinnata. Eks juhuslikult süllekukkunud õnne võib ka vastu võtta, aga ennast ületades mingi väärtuse loomist kingituga ei asenda. On inimesi, kes pole suutelised ei isiklikuks arenguks ega arenguks abielus, ent kõigil tuleks püüda liikuda selle poole, et vähemalt pereelus areng kunagi ei lõppeks. Õige abieluväärtuse tajumine ja selle tõeline nautimine tuleb minu kogemuste põhjal alles umbes pärast kümmet abieluaastat, mitte ühe ropsuga. Alles siis saad aru, kui suur väärtus on abielu, kui väga on vaja pingutada, et seda hoida, ja kui palju hea abielu tegelikult pakub.

Heinz Valk

Allikas: LP