Kui lapsele seletada, et oma viimast raha ei tohi ära raisata, ise aga osta selle viimase raha eest uued kingad, siis ilmselt hakkab laps rahasse suhtuma just nii, nagu seda teevad tema vanemad.
Mõned lastepsühholoogid soovitavad alustada rahaga tutvumist juba päris varases lapseeas. Tähtis on, et ei osutataks sellele teemale üleliigset tähelepanu. Seda selleks, et lapses ei kinnistuks arusaam rahast kui millestki erilisest, milleni tal tuleb veel kasvada ja areneda.
Väikelaps
3-aastase võib endaga poodi kaasa võtta, et ta saaks ostmise protsessi jälgida. Soovi korral võib tal lubada ostu eest tasuda. Nii tunnetab ta oma tähtsust täiskasvanute kõrval. Võimalik, et laps tahab ise midagi väiksemat osta. Siis tuleks tema soovile vastu tulla. Aja jooksul võib müntidele lisada paberraha, selgitades seejuures selle tähendust.
3-5-aastaste laste käitumine näitab juba püüdu ilmutada oma iseseisvust. Just nüüd tuleks üritada tähelepanu pöörata süsteemsusele: annad lapsele teatava summa kord nädalas või kahe nädala peale. See sõltub sinu isiklikest sissetulekutest. Kui raha on läbi juba esimesel päeval, peab järgima reegleid. Enne kindlaks määratud tähtaega ei tohi talle raha anda. Nii õpib laps oma vahendeid jaotama. Sama oluline on anda lapsele valikuvabadus oma vahendeid kulutada, isegi kui ostuks on viies nukk või kuues auto. Talle võib midagi soovitada, oma arvamust avaldada, ent laps otsustab ise, mida ta ostab.
Viiest seitsmeni
5-6-aastase lapse võib juba kaasata perekonna eelarve arutellu, et ta saaks aru, mil moel teie peres rahaga ümber käiakse. See võib välja näha kui vahendite jagamine: „Me peame isale sussid ostma, emale koti, sulle uue kleidi ja kingad. Raha aga selle kõige jaoks ei jätku, midagi tuleb järgmisse kuusse jätta." Või: „Toidu jaoks kulub nii palju raha, maksudele nii palju, järele jääb nii palju, et võime osta veel mõned väiksemad asjad".
Seitsmest kaheteistkümneni
Seitsmeaastasele tasub juba rääkida rikastest ja vaestest. Selles eas laps suudab juba päris hästi tunnetada ennast ja teisi inimesi. Lapsed märkavad, kellel on uhkem pinal ja kellel paremad värvid, kuidas on keegi riides jms. Lapsele võib jutustada, kuidas vanemad raha teenivad. Lapse võib ka enda töö juurde kaasa võtta, et tal tekiks ettekujutus vanemate tööst. Sageli võib kohata arvamust, et lapse varane kaasamine täiskasvanute ellu ei ole soovitatav. Samas on lapse pühendamisel vanemate toimetustesse täiesti reaalne eesmärk. Lapsele saab selgeks, mida võib ja mida ei või rahaga teha. Kasulik on lapsele näidata, mil moel tuleb perekonda raha ja kuidas seda kulutatakse.
Kaheteistkümnest seitsmeteistkümneni
Teismeliste elus muutub raha eriliselt aktuaalseks. Mida suurem summa kulutamiseks, seda enam on tarvis lapsega vestelda, temaga vaielda ning koostööd teha. Vastasel juhul võib raha lapse ja vanemate vahelised emotsionaalsed tunded tahaplaanile jätta. Raha asendab siis hoolt, õrnust ja vanemlikku soojust.
Et igas vanuses laps õpiks ootama, soovima ja ka säästma, ei tohi pimesi tema vajadusi täita, isegi kui vahendid on selleks olemas.
Kui teismeline tahab raha teenida, siis võiks teda toetada. Tähtis on vaid, et töö ei rikuks ta tervist ega segaks ka õppimist. Koos lapsega tuleb paika panna prioriteedid ning leida sobilik töö. Lapse tähelepanu tuleb aga juhtida sellele, kuidas kõikjal hinnatakse kvalifitseeritud spetsialistide tööd. Võimalik, et just see kogemus kujuneb lapse edasistel tööotsingutel oluliseks etapiks.
Mida ei tasu teha
Sageli saab rahast vahend, mille abil vanemad manipuleerivad oma lastega. Reeglina viib katse „osta armastust" selleni, et laps jääb ilma vajalikust hoolitsusest ja soojusest. Areneb armastuse defitsiit. Laps on solvunud ja alatasa tige. Rahast ei tohi saada manipuleerimise vahend perekonnas. Raha ei tohi ka tõsta mingile erilisele pjedestaalile, et väikese rahasumma või õpiku kaotamisest ei tekiks tragöödia. Samuti peab jälgima, et laps ei valiks sõpru nende rikkuse järgi.
Laps peab mõistma, et vanemate armastus ja usk temasse on tingimusteta. Raha aga on vaid vahend, mitte eesmärk. Ka hea õppeedukuse või mõne kodutöö eest ei pea raha andma.
Oluline on aru saada, et väga palju sõltub nimelt vanemate endi suhtumisest rahasse. Seega tasub analüüsida eelkõige oma isiklikku käitumist. Just sellest saab varjatud läkitus meie lastele.
Allikas: Psihhologija
