Kuuleb see, kes kuulab südamega

Elisabet (2 a 7 k) keksleb kevadisel täna­val, vahel ema Ingest pisut eespool, vahel temast kergelt eemaldudes. Nad tulevad Rütmilotta tunnist, kuhu Elisabet kaks korda nädalas suure huviga läheb. Nad lähevad ja tulevad jalgsi, et oleks võimalik muljeid vahetada ja saabunud kevadet nautida. Järgnevat kahekõnet katkestavad pausid, mida täidavad jooksmine, liblikavaatlus ning sülle ja sülest ära tahtmine.

Inge: Elisabet, mis sulle meeldib Rütmilotta tunnis?

Elisabet: Me tantsisime. (Sülletuleku paus.)

Inge: Me tantsisime, jah.

Elisabet: Ei, sina oled liiga suur, sina ei oska tantsida! Meie oskame ainult!

Inge: Kas sulle tundub, et väikesed lapsed oskavad paremini tantsida?

Elisabet: Mhmhh.

Inge: Sulle meeldib, kuidas väikesed lapsed tantsivad?

Elisabet: Mhmhh. Ma ei mäletagi, kellega ma Rütmilottas tantsisin! (Sülest äratuleku paus.)

Inge: Kas sa tahad, et ma aitan sul meelde tuletada?

Elisabet: Mhmhh.

Inge: Üks tants oli selline, kus sa tantsisid emmega vastastikku.

Elisabet: Ei, ma ei tea, kelle lastega ma tantsisin!

Inge: Aa, sa tahad hoopis rääkida neist tantsudest, mida sa tantsisid lastega?

Elisabet: Mhmhh. Kellega ma tantsisin?

Inge: Veeraga ja Tuuliga…

Elisabet: Jaa, ma tantsisin Tuuliga. (Jooksu­paus.)

Inge: Mis tantsu sa tantsisid Tuuliga?

Elisabet: Ei mäleta.

Inge: Kas see tants oli haldja- ja tonditants?

Elisabet: Mhmhh.

Inge: Kuidas see tants käis?

Elisabet: Ei tea.

Inge: Kas siis, kui oli õrn muusika, siis tantsisid haldjad?

Elisabet: Mhmhh.

Inge: Ja siis, kui kostis selline tümps-tümps, siis tantsisid tondid?

Elisabet: Mhmhh. (Mõttepaus.) Kes on tont?

Inge: Tont oli selline mustas riides tegelane.

Elisabet: Aa, kas Rütmilottas?

Inge: Jaa, mäletad, Kristil oli kaasas tondikostüüm?

Elisabet: Mhmhh. (Mõttepaus.) Kolli!

Inge: Ah kolli kostüüm hoopis. Ahaa! Ah et see oli koll, ei olnudki tont? Kas emme ajas segamini?

Elisabet: E-ei… oli tont!

Inge: Ahaa! Kas sulle meeldis see tants?

Elisabet: Mhmhh! Ma tahan nüüd turnida! (Jooksu- ja turnimispaus.) Mulle meeldib Mariliis!

Inge: Aa, sulle meeldib Rütmilottas õpetaja Mariliis! Mille pärast Mariliis sulle meeldib?

Elisabet: Mariliis on sõbralik. Ja ta läheb vahe­peal ülesse!

Inge: Ahaa, sellepärast meeldib sulle Mariliis!

Elisabet: Mhmhh. Mulle meeldib Kristi ka!

Inge: Sulle meeldib Kristi ka.

Elisabet: Mhmhh. Mina saan mängida!

Inge: Sulle meeldib seal lastega mängida?

Elisabet: Mhmhh.

Inge: Sulle meeldib seal teiste lastega mängida, sest kodus oled sa ju emmega ega saa teiste lastega mängida?

Elisabet: Mhmhh. Ei saa mängida… (Paus.) Millal Veera tuleb meie juurde mängima?

Anna lapsele ennast

Elisabetil on hea, tal on aega emaga oma mängutunnist rääkida. Tema ema on lapsega kodus ja püüab jälgida, et hädavajalikud toimetused ta päeva nii täis ei tuubiks, et tütrele aega ei jää. Muidugi pole võimalik olla 24/7 ainult lapse päralt, siis jääks toit tegemata ja toad kraamimata, kuid need ajad, mil kahe­kesi ollakse, keskendub Inge tütrele.

Inge ja Elisabet lähevad näiteks mängutundi jalgsi, mitte autoga, sest nii on Elisabetil jalutamise ja jutuajamise kõrval võimalik ka oma jooksmisisu täis saada. Või vähemalt osa sellest. Inge teab tütre vajadust liikuda ja arvestab sellega.

Psühhoanalüütik Erik Eriksoni järgi on esimene eluaasta see aeg, mil kasvab (või kahaneb) lapse usaldus maailma vastu. Selle usalduse baasiks on lapse taju, et tema eest hoolitseb üks ja sama turvaline inimene, tavaliselt ema.

Pärast beebiiga hakkab laps suuremat huvi tundma maailma vastu väljaspool tema ja ema suhet, kuid vajab seda uurides endiselt taustale ema. Jõuavad ju Elisabet ja Ingegi juttu ajades sinnani, et mänguringis meeldib lapsele seetõttu, et ta saab seal teiste lastega mängida, kuid muidugi vajab tüdruk ema oma seljatagust turvama.

Pühendumine niivõrd, kui see on võimalik

“Lapsevanemaks olemine nõuab pühendumist ja lapse esimesed eluaastad on selles osas kõige tähtsamad,” ütleb lastepsühholoog Katrin Pruulmann. Ideaalne oleks ema, kes ei pea oma lapsehoolduspuhkuse aega töö ega muude tegevustega jagama. Kuid elu pole, teadagi, ideaalne. Emad, kes tahavad lapsele pühenduda ja mitte unustada ka oma vajadusi, otsivad just nende perele sobiva kesktee, võttes endale aega kas lapse päevaunede ajal või siis, kui lapsega tegeleb muu usaldusväärne pereliige.

Lapsele pühenduda ja enda vajadusi täita korraga enamasti ei õnnestu. Muule keskendunud ema ei suuda tajuda lapse tegelikke vajadusi. Katrin Pruulmann: “Vahel näeb lapse vajaduste mittetajumist sellest, et vanemad võtavad last täiskasvanuile mõeldud üritustele kaasa. Ürituselt üritusele käia pole tarvis lapsel, vaid vanemal. Ma ei taha öelda, et väikesi ei pea üldse kuhugi viima, aga peab hoolega jälgima, kuhu ja kui tihti.”

Pruulmann lisab, et kui väikelapseeas on pakutut liiga palju, võib see olla hilisema rahutuse, keskendumisraskuste ja pahuruse põhjus. Selge märk lapse muljetega ülekoormamisest on rahutud ööd ja hommikud, mil väike inimene pole ärgates rõõmus ja puhanud.

Ja vastupidi – rahulikult aega võttev ja last tajuv ema on üsna tõenäoliselt ka enesekindel vanem. Erikssoni järgi on ema enesekindlus oluline faktor, millest sõltub, kui rahuliku või ärevana laps saab kasvada.

Kuulamine

Sama tähtis kui väikelapse mõõdukas päevakava on see, et ühiselt saadud muljed ka koos läbi töötataks. Just seda tegid loo alguses Elisabet ja Inge. “Laps peab saama koos täiskasvanuga kogetusse süveneda, veel parem – midagi avastades emale silma vaadata ja sealt 100% tähelepanu leida,” noogutab Pruulmann.

Väike laps ei oska öelda, et ta on kurb, segaduses või jahmunud, ta väljendab end tegude, ilmete või soovide kaudu. Lapse kuulamine tähendab tema sõnade, tegude või muude märkide taha peidetud tunnete tajumist ja sõnastamist. Kuulamine eeldab sedasama täielikku tähelepanu ja lapsele pühendumist ning on samas omaette kunst ja tehnika. Aktiivset kuulamist saab õppida näiteks Gordoni pere­koolis.

Ja taas: et ema oleks võimeline lapse tundeid tajuma, peab ta olema ise tasa­kaalus. Inge on kogenud, et kui ta ise on ärevuses, hirmul või segaduses, siis ei suuda ta tagasi peegeldada ka lapse tundeid.

“Kui olen olnud iseenda tunnetest liiga haaratud, kuid püüan lapse tundeid perekoolis õpitu järgi ikkagi peegeldada, tunduvad need sõnad mu suus väga kunstlikud,” ütleb ta.

Täitkem siis võimaluste piires enda vajaduste tassi ja pühendugem lastele niivõrd, kui see on võimalik. Aeg, mil lapsed meid väga-väga vajavad, möödub ruttu, kuid selle aja värvid saadavad neid terve eluea.

Õpetlik dialoog

Issi annab Elisabetile kommi. Laps võtab kommilt paberi ümbert ja ulatab emale. Ema ei jõua reageerida ja laps viskab paberi maha.

Inge: Kommipaber käib prügikasti.

Elisabet: Ütle mulle, et võta kommipaber üles!

Inge: Kas sa tahad, et emme õpetab sind, et kommipaber ei käi põrandale, vaid prügikasti?

Elisabet: Jaa. Mis on “õpetab”?

Inge: “Õpetab” on see, kui ma räägin ja selgitan sulle midagi.

Elisabet: Jaa, tahan!

Inge: Elisabet, ei ole ilus, kui sa viskad kommipaberi maha. Kui sa võtad kommil paberi ümbert ära, siis viska
paber prügi­kasti.

Elisabet (võtab paberi maast): Tahtsin jah, et sa õpetad!