Näitlejapaar Saara ja Märt Pius on selle kevade ootuses eriti elevil — mai lõpus sünnib nende teine laps. Beebi tulekust sai Saara teada päris põneval moel.

Veel suve lõpus harjutas Saara uljalt mootorrattalubade eksamiks. Septembris tabas ta end aga mõttelt: “Mis toimub? Nahkpüksid ei lähe enam jalga. Kuidagi paha on olla.” Eksamit tehes tundis ta imelikku närvi. Kummalisest olekust ajendatuna tegi ta rasedustesti, mis kinnitaski beebi­ootust. Sellest siis see kummaline emotsioonide virvarr!

Seekordne rasedus on talle tundunud aga teistmoodi, veidi raskem, kuna esimesel trimestril iiveldas rohkem ja kaal on seekord hoopis jõudsamalt suurenenud. “Võib-olla see tähendabki seda, et laps on teisest soost,” kehitab ta õlgu. “Üks nimevariant on meil igal juhul juba olemas,” tunnistab Saara. Aga võib juhtuda, et lapsele otsa vaadates on ta sootuks teist nägu ja saab hoopis teise nime.

Eelmise raseduse ajal ostis Saara kokku kõikvõimalikke rasedusest ja beebidest kirjutavaid raamatuid. “Praegu on mu ainuke küsimus sünnitus. Iga päev mõtlen, et kes selle küll ära teeb,” naerab ta.

Pikemalt räägib Saara beebiootusest SIIN!

Getter Jaani: nimesed sageli uurivad, kas mul on raske ka, aga sellele ei ole ühest vastust


“Olen alati emasid ja vanaemasid austanud ja imetlenud, aga nüüd, ise emana, teen seda veelgi enam. See on võimas, millega me, naised, hakkama saame — milline vägi on meie sees! Täidame koduseid päevi pigem armastuse kui tüdimusega. Mu süda sulab, kui vaatan issi Otti ja Emilyt koos tegutsemas. Issidel on väikeste naiste kujunemisel nii suur roll,” sõnab Getter.

Elu Emilyga on arendav. “Iga päev lahendan justkui mõistatusi. Iga kord, kui tunnen, et olen kõikidele küsimustele vastused leidnud, saabub uus päev uute väljakutsete ja lahendamistega.”

Getter mäletab hästi möödunud aasta 10. maid, kui ta elu sai uue tähenduse. “Mul oli sünnitus­tähtajani veel nädal. Avasin varahommikul silmad ja tundsin, et midagi on teisiti. Ei mingit valu ega ebamugavustunnet, vaid hoopis midagi ebamaist. Päikesetõus säras kardina tagant, nõjatusin seinale ja nautisin seda. Teadsin sisimas, et täna on see päev, mil kohtun meie tütrega. Sellest hetkest olin kuskil seitsmendas taevas, hõljusin pilvedes,” kirjeldab ta.

Pikemalt räägib Getter elust emana SIIN!

Kristiina Ehin: hästi tähtis on emana ära tabada hetked, mil laps meie hingelist armastust vajab


Emadus on Kristiina arvates pidev balansseerimine hingelise armastuse ja väga praktilise naiseks oleku vahel. Kui päevast päeva tuleb tegelda katkiste kummikute, kooliks vajalike pastellide ja sirklite hankimisega ning samal ajal valvepolitseinikuna veenduda, et lastel oleks hambad kaks korda päevas pestud, kooliasjad õpitud ja tervislikult söödud, lisaks vaadata, et ennast jõuaks natuke arendada, võib tõesti tunduda, et hingelisuseks ja mõnusaks pereajaks enam aega ei jää.

“Hästi tähtis on emana ära tabada hetked, mil laps meie hingelist armastust vajab,” ütleb Kristiina. Ta kirjeldab, kuidas ta enne ööund kummagi lapse voodiserval istub ja pimedas toas vestlust arendab. “Mulle tundub, et seda ürgset emaloomust on lastel just õhtuti vaja — siis jagavad nad oma hirme, aga ka hellust kõige ehedamal kujul.”

Hetkedel, kui Kristiina tajub, et on liiga palju aega tööle pühendanud, panevad nad aga peres kõigile põlled ette ja korraldavad näiteks vahvliküpsetamise õhtu. Sealjuures kiidab Kristiina Silverit, kel on eriline anne mõelda lastele tegevusi, mis toob nad nutimaailmast välja ja arendab praktilisi oskusi. Nii on neid tuttavate metsas ootamas virn puid, mida perel on plaanis koos saagima minna. Kristiina on märganud, et sedalaadi arhailised tegevused paeluvad lapsi enim.

Pikemalt räägib Kristiina emarollist ja kärgpereelust SIIN!

Anna-Liisa Lee: olin pidevalt väsinud, väsinud, väsinud!


Muusik Robert Linna ja kunstniku­hingega Anna-Liisa Lee otsustasid juba enne teise lapse sündi, et beebiga jääb koju Robert.

Enne Alberti sündi töötas Anna-Liisa lasteaiaõpetajana. Albertiga oli Anna-Liisa kodune aasta ja kaks kuud, aga sõnab nüüd, et oli siis palju kurnatum. “Ma olin pidevalt väsinud, väsinud, väsinud!” Samas leiab ta, et esiklapsega võiks mõnda aega kodune olla, sest siis on naisel lihtsam emaks kasvada. Kui Anna-Liisa leidis praeguse töö, millesse ta armus, oli tal teist last ootama jäädes otsus valmis — seekord läheb ta varem tööle. Ta naasis ametisse kolmekuuse Evi kõrvalt ja seda pole peres keegi kahetsenud.

Elust koos Robert Linna ja lastega räägib Anna-Liisa SIIN!

Angeelia Pedaja: esimene sünnitus oli rohkem adrenaliini pealt


Muusikud ja loome­inimesed Angeelia ja Mick Pedaja on põiminud oma elud nagu käed ümber teineteise kaela.

Ehkki Noel sündis haiglas, oleks Angeelia järgmise lapsega valmis ka kodu­sünnitust proovima. Meditsiiniline abi võib kriitilises olukorras elu päästa, kuid hästi kulgeva sünnituse puhul ja ka esimestel kohanemispäevadel on nii emale kui ka lapsele tähtis rahu ja puhkus. Paraku haiglas voorisid töötajad palatiuksest sisse-välja ja häirisid pere kohanemist haigla jaoks vajalike protseduuridega. Ka tundsid nad nii mõnegi ämmaemanda üleolevat suhtumist, kuigi leidus ka soojust ja tuge pakkuvaid inimesi.

Alternatiivina oleks Micku ja Angeelia sõnul tore, kui Eestis avataks spetsiaalsed sünnituse majad, kus naised saavad turvaliselt ja spetsialistide toel lapse ilmale tuua, kuid siiski tunda end koduselt.

Emaks olemisest räägib Angeelia SIIN!

Adeele Sepp: päriselus täiuslikkust pole

Foto: Hele-Mai Alamaa

“Ootasime huviga, kuidas last kasvatama hakkame, kui ühe katuse all elavad perfektsionist ja manuaalimees,” naeravad näitlejanna Adeele Sepp ja kitarrist Jaan Jaago, kes said hiljuti väikse Salmeli vanemaiks.
Adeele: “sa vaatad seda olendit oma rinna peal, kompad nii teda kui ennast, püüad teha nii, et ta ei nutaks ja tal oleks hea… See oli tõesti kosmiline.”

Näitleja- ja muusikuelu võimalikkuses koos lapsega on Adeele kindel. “Laps harjub, kui lased tal harjuda. Kui hoiad last klaaskuuli sees kodus, ongi ta klaaskuuli sees kodus. Kui näitad talle maailma, näeb ta seda koos sinuga. Loomulikult oleme vastutustundlikud, aga anname endale aru, et elu seisma ei jää.” See lihtsalt läheb nüüd edasi koos Salmeliga!

“Üks asi, mida tütar on meile õpetanud, ongi see, et päris elus täiuslikkust pole ning elu pole tabelites kirjas,” tõdeb naine ajakirjale Pere ja Kodu.

Adeele pereelust loe pikemalt SIIT!

Eeva Talsi: olen hea meelega kodukana

Foto: Hele-Mai Alamaa

Eeva nendib, et Lilli sünd oli väga võimas ja ilus kogemus, mistõttu temagi sündis justkui uuesti. Küll leiab ta, et sünnitus­kogemust tuleks jagada takti­tundeliselt ja vaid kõige lähedasematele.

Eeva ei pea õigeks, kui vanemad panevad Facebooki massiliselt fotosid oma paljastest lastest. Eriti kui nad on nii väikesed ja haprad, et pole ise veel valmis piltide jagamist heaks kiitma, sest hiljem on neid ju üsna võimatu veebist eemaldada. Samuti usub ta, et sellel mõttel, millega uudishimulikud pilgud fotot vaatavad, on suur jõud. Nii on nad otsustanud oma tütrekese näitamisega tagasihoidlikud olla.

Eeva naudib praegu kodus olekut ja peret. “Ega ilmaasjata öelda, et see on see p ä r i s asi. Enne oli lõbus, aga nüüd on päris. Ma ei igatse isegi välja sööma või kinno. Küll me seda ka jõuame, aga praegu ei viitsikski. Olen hea meelega kodukana: teen süüa ja tegelen lapsega. Need on nii mõnusad asjad, et kõik see võiks kesta mõnda aega veel.”

Eeva Talsi pereelust loe pikemalt SIIT!

Brita Soll: on kurb, kui vanemaile jääb sisse stress ja pinge, mis hakkab mõjutama nende enesetunnet ja paarisuhet

Foto: Hele-Mai Alamaa

Kolmanda tütre Amelie sünni järel hakkas Britta tajuma ka seda, kui lühike on aeg, mil laps teda 24 tundi ööpäevas vajab. “Beebiga on justkui iga päev uus algus. Isegi siis, kui on olnud raske õhtu või öö, ärkab laps hommikul siira naeratusega. Tegelikult peaks õppima ka ise samamoodi elama: iga päev on uus algus. Pole mõtet eelnevat endaga kaasas kanda,” arutleb Britta. Ta usub, et beebivaevuste — olgu need unetud ööd või gaasivalud — armid jäävad ainult vanematele, beebid ei mäleta midagi. Kurvem lugu on, kui vanemaile jääb sisse stress ja pinge, mis hakkab mõjutama nende enesetunnet ja paarisuhet.

Lapsele pole tähtis vaid ema. “Allan on mulle alati abi pakkunud, aga mina olen ikka ise teha püüdnud, sest tahan kõike hirmsasti kontrollida,” naerab ta.

Brita Solli kodusest elust loe pikemalt SIIT!

Birgit Sarrap: parim nipp õnnelik olla on säilitada rahu

Foto: Hele-Mai Alamaa

“Ma küll alles õpin seda, sest olen hästi energiline ja vahel lausa närviline inimene,” tunnistab Birgit. “Et ma aga ise seda teadvustan, jälgin ennast ja vahel lihtsalt sunnin end rahulikuks. Muidugi on aeg-ajalt tunne, et appi, nüüd läheb kõik metsa! Ent püüan hingata sisse-välja ja tuletada endale meelde: peamine on, et lapsed on hoitud ja armastatud ning ka meie Indrekuga hoiame teineteist. Mehel ja naisel on vaja kahekesi oleku aega, muidu saab laste ja töö kõrvalt paari­suhe kannatada. Meie lapsed näiteks üldse ei armasta, kui me kodus suurte inimeste asju arutame — nad püüavad siis kõikvõimalike nippidega tähelepanu endale haarata. Argipäevaõhtuti me Indrekuga eriti rahulikult rääkida ei saagi. Nii läheb koos väljas käies põhirõhk argimurede arutamisele, aga selle kõrval jõuame ikkagi ka puhata ja oma tunnetest rääkida.”

Birgit kinnitab, et nende peres pole juttugi sellest, et ema oleks lastekasvatusega rohkem hõivatud. Kõik on pooleks! “Näiteks on meil hommikud ära jaotatud nii, et ühel päeval saab Indrek pikemalt magada ja teisel mina.

Brigiti mõtteid perekonnaelu ja emaks olemise kohta loe SIIT!

Liisi Koikson: seda aega ma enam tagasi ei tahaks, kui keegi mind kodus ei oodanud

Foto: Hele-Mai Alamaa

“Ma ei ole leidnud üles seda lülitit, et nautida jälle päevi, mis on töid-tegemisi täis. Tahaksin öelda, et tean, kui raske sul on ja kui kurnatud oled. Aga sa ikka tulid õue, kuigi pole nädal aega duši alla saanud. Emadel võiks olla kooskäimise koht, kus saaks kurta ja vajaduse korral nutta ja kõike jagada. Et keegi ei jääks oma kurnatuses üksi,” leiab Liisi. Ta ise käis Ella beebiajal joogaklubis, kus sai jooga kõrval ka juttu puhuda: “Kuulsin, kuidas läheb teistel, ja sain lohutust enda vaevadele,” tunnistab kahese Ella ema Liisi Koikson.

Liisi Koiksoni mõtteid emarollist võid lugeda SIIT!

Inga Lunge: kõigi hädade põhjus on väsimus

Foto: Hele-Mai Alamaa

“Oleks mul olnud esimene laps selline nagu Nora, olnuks see ü l e m õ i s t u s e ja rohkem lapsi mul ilmselt ei olekski,” tõdeb Inga. Isegi aastaid hiljem ei pisenda ta tundeid, mis teda valdasid pärast Nora sündi, kui pisitütar otsustas mitte hetkekski tukastada. “Sellest saavad aru ainult need emmed, kelle laps on reaalselt kolm kuud üleval olnud. Su suurim unistus on lihtsalt neli tundi järjest magada,” meenutab ta kõige karmimat katsumust. Magamatus hakkas juba vaimsele tervisele mõjuma… ja naine otsustas — tööle minna. “Hakkasin kahekuuse Nora kõrvalt uuesti seriaalis kaasa lööma. See oli teistmoodi väsimus, aga oli minu oma aeg. Hullus oli mind peaaegu juba tabamas, kui sain iseendaga uuesti kontakti,” meenutab ta.

Inga usub, et väsimus on tavaliselt peapõhjus, miks vanemad laste peale häält tõstavad või kaasa kallal näägu­tavad: “No mida ma ikka vihastan viieaastase peale? Jah, tal on aeg-ajalt oma tujud, kuid see ei ole ju põhjus tema peale häält tõsta.” Pärast hetkelist mõtlemist tunnistab ta ausalt: “Ka minu endast välja minemised ja pahaseks saamised on seotud enamasti sellega, et olen lihtsalt väga väsinud. Kui on olnud palju tööd ja ei suuda enam selgelt mõelda. See on kindel märk, et pean saama magada. Siin ei ole mingit seost sellega, kui jaburalt käitub laps, vaid see on kinni ainult minus endas.”

Oma elust kärgperes räägib Inga SIIN!

Teele Viira: sinu sisemaailm peegeldub ka partneri ja lapse pealt

Foto: Hele-Mai Alamaa

Mul oli mees vanemapuhkusel ja ma olen supertänulik, et meil Eestis selline vöimalus on. Tööle läksin, kui laps oli kuune, aga minu töö on ka selline, et möned korrad kuus olen paar tundi eemal. Mina plaanin saada veel palju lapsi, just tänu sellele, et olen nii hoitud ja meil partneriga on köik hästi — siis on ka lapsega tohutult palju lihtsam. Teistega vördlemine viib meid igas eluvaldkonnas hukatusse. Miks emad vördlevad neid turvatoole ja lasteasju — sest nad ei väärtusta ega armasta end. Nad pole enda arust piisavad, kuigi tegelikult ju on…

Mida arvab Teele Viira emarollist, kuula Pere ja Kodu podcastist SIIT!

Head emadepäeva!

Jaga
Kommentaarid