Levinud distsipliinivead, mida vanemad peaksid laste kasvatamisel vältima
Üks kasvatusstiil ei sobi kõikidele lastele
Raamatupoed on täis ekspertide poolt kirjutatud manuaale, mis kõik väidavad, et ainult nende nõuannete järgi on lapsest võimalik viisakas ja korralik inimene kasvatada. Samuti ei väsi su sõbrad, ema ja vanaema rääkimast, milliseid nippe nad sind kasvatades kasutasid ja sulle tundub, et see kõik on nii lihtne — kui nemad said selliseid trikke kasutades hakkama, miks need siis ei peaks sinu laste puhul toimima?
Aga sellepärast, et lapsed on erinevad. Mõni kuulab ja võtab õppust esimese märkuse peale. Teine ei tee su palvetest ja hoiatustest väljagi, kuni on juba liiga hilja. Kolmandad ehmuvad valju hääle peale, neljandad ei reageeri enne, kui röögatad.
Ning see ei sõltu ainult temperamendist, vaid ka lapse vanusest ja arenguetapist. Väikelaps ongi programmeeritud piire katsetama ning proovima sadu kordi järjest teha midagi, mida sa oled tal sadu kordi järjest keelanud teha. Teismelised üritavad end sinu küljest lahti rebida ja oma iseseivust saavutada, kasutades selleks mõnikord viise, mis su hullumise äärele viivad. Kumbki neist ei viitsi kuulata pikka loengut, vaid reageerib lihtsa, kiire ja arusaadava selgituse peale. Kui mõistad, miks nad nii teevad, säästad end vaevast ning suudad säilitada ka pererahu.
Need on peamised vead, mida vanemad laste distsiplineerimisel teevad:
Laste karistus peaks olema vastavuses nende „kuriteo” raskusastmega, mitte sinu tujuga. Pole mõtet neid tundideks oma tuppa käsutada, kui sul on omi asju vaja ajada või nende peale karjuda, kui sinul endal on tuju paha. Kindlasti ei tohiks ühe lapse sigaduse eest karistada saada kõik pereliikmed.
Kui su laps teeb midagi, mida ta ei tohiks (näiteks togib pidevalt oma venda), ütle valju ja tõsiseätvõetava häälega: „Arvesta tagajärgedega!” Seda on eriti hea kasutada avalikus kohas, sest see kõlab üsna normaalselt (palju normaalsemalt kui „kui sa kohe ei lõpeta, saad kere peale!!!), kuid su lapsed teavad täpselt, mida see tähendab.
Ja tagajärjed ehk karistus järgnebki, kui laps lollitamist ei lõpeta. Enne tegutsemist aga mõtle hetke, milline see karistus võiks olla, et sa oma autoriteedile vett peale ei tõmbaks ning laste suhtes liialt karm või ebaõiglane ei oleks.
Sa tead ju küll, mida see tähendab. Väike Markus loobib liivakastis kõikide peale liiva, ema vaatab korra üle õla ja ütleb leebelt: „Markus, kui sa kohe ei lõpeta, siis….” ning keerab siis näo raamatusse tagasi. Markus aga loobib liiva rõõmsasti edasi, sest teab täpselt, et temaga ei juhtu mitte midagi.
Selliste laste vanemad ütlevad tihti: „Ma ju võtan ta lemmikmänguasja ära, aga ta mängib siis teiste leludega!” või „Ma ju panin ta nurka, aga ta lihtsalt mängis seal edasi!”
Et karistusest ka kasu oleks, peaks see olema midagi sellist, mida laps ei taha enam kogeda.
Mänguasjade ära võtmine, lapse oma tuppa või nurka või toolile istuma saatmine, teleka- ja arvutikeeld tavaliselt toimivad. Koduarest ja taskurahast ilma jätmine või sõpradega suhtlemise keeldmõjuvad üldjuhul teismelistele.
Kuid see sõltub lapse iseloomust, tema huvidest ja hobidest. Sa pead oma last tundma õppima ja iseendas järjekindlust kasvatama.
Kui oled liiva loopimise rannas korra juba ära keelanud, peab see olema keelatud igavesest ajast igavesti. Sa ei saa mõnikord lubada lapsel seda teha, sest ta satub siis segadusse ega mõista, miks kord on see tore liivaloopimise mäng lubatud, kuid järgmisel päeval kategooriliselt keelatud.
Kuna kõikidele asjadele ei saa „ei” öelda, pead sa tegema valiku — millised asjad on olulised ning mis võib küll sulle närvidele käia, kuid ei ohusta otseselt mitte kellegi tervist, vara ega heaolu. Õelus, valetamine, vägivald ja otseselt ohtlikud mängud peaksid muidugi olema keelatud, kuid mõnikord ei ole sassis tuba, kammimata juuksed või pudrune nägu väärt suuremat tähelepanu.
Järjekindlus tähendab ka seda, et kui lapsel on keelatud telerit vaadata, kuid toidu valmistamise ajaks ulatad talle siiski puldi, et ta sul jalus ei oleks, mõistab ta peagi, et suure tõenäosusega ei juhtu temaga midagi, kui ta reegleid rikub.
Loe lisaks: 9 asja, mida lapsele kunagi öelda ei tohi
Mõnikord on päris õudne kuulata, kuidas vanemad ainult õiendavad laste kallal. Ja tegelikult ei vii see pikemas perspektiivis mitte kuhugi.
Palju paremini toimib see, kui leiad oma lapses üles head küljed ning kiidad teda. Kui su muidu kiuslik põnn suudab 15 minutit istuda ilma õde nügimata või midagi laualt maha lükkamata, kiida teda selle eest. Ka siis, kui ta on suutnud rahulikult olla vaid 5 minutit. Üsna ruttu märkad, kui efektiivne see on.
Mõtle, kumba lauset sa ise parema meelega kuuleksid. „Kui sa korralikult ei käitu, saan ma vihaseks ja sina jääd kommist ilma!” või „Teeme nüüd selle asja kiiresti lõpuni. Kui kõik on tublid ja mind aitavad, saavad kõik hiljem jäätist!”
Tegelikult võiksid sa tihti selle peale mõelda. Millist lauset sa ise kuulda tahaksid? Milline märkus paneks sind kiiremini või efektiivsemalt tegutsema? Kas see, mis öeldakse väga negatiivses vormis või hoopis positiivse tooniga?
Seega järgmine kord, kui su mudilane teistele liiva (või meie oludes — lund) näkku loobib, hinga sügavalt, mõtle, milline lahendus töötaks (sest su eelmine plaan ei läinud ju läbi) ning pea meeles, et ta on alles väike, ta ei mõista veel kõike päris täpselt ning mis kõige olulisem — sa armastad teda ning soovid talle parimat. Sest seda ju distsipliin tähendabki.
Allikas: Parenting.com
