Foto: Erakogu
Maarja on lapsest saati kasvanud kasuperes. Ta on saanud tuge ja armastust, mõistmist ja arusaamist. Maarja on laps, kes on sündinud oma ema südames.

Lapse parim kasvu- ja arengukeskkond on tema perekond. Kahjuks pole kõigil lastel võimalust kasvada üles sünnivanemate juures. Õnneks on peresid, kes soovivad ning on valmis pakkuma hoolt, tuge ja armastust lapsele, kes on sündinud teistest vanematest.

Esimene kohtumine uue perega

Esimest kohtumist uute vanematega mäletab Maarja hästi. Ta seisis lastekodu ukse ees koos õega ja hoidis tema käest kõvasti kinni, kui Helen sisse astus. „Hakkasin neid esimesest päevast usaldama ja Helenit kutsusin emaks juba kolmandal või neljandal korral,” meenutab Maarja. Perel endal lapsi polnud, mistõttu soovisidki nad pakkuda kodu asenduskodus elavatele lastele. Peale ema ja isa tulid sel päeval Maarja ellu ka teised pereliikmed — kassid, koerad, vanaema ja vanaisa, kellelt sai ta kõike, millest enne puudu oli: armastust, hoolivust, hellust ning usaldus- ja turvatunnet. Midagi sellist polnud Maarja kunagi varem kogenud. „See on kuueaastase jaoks väga suur elamus, kui keegi tõesti hoolib ja armastab,” lisab Maarja.

Meenutused pärisperest

Elu uues peres lõi Maarjale nii positiivse emotsiooni, et ta hakkas oma vanast perest valemälestusi looma. „Kõik uus oli nii ilus, mistõttu rääkisin ma nagu see oleks minevikus ka nii olnud: minu emme mängis minuga ja issi oli kogu aeg kodus. Tegelikult oli see niimoodi ainult olevikus, aga mina tahtsin mäletada ainult head oma bioloogilistest vanematest,” räägib Maarja. Päriselt olid nad koos õega kogu aeg näljas, ema oli pidevalt ära ja isa jõi palju. Kõik, mida tüdrukud päeval korda saatsid või mängisid — selle eest said nad alati karistada. „Tihtipeale saime rihma. Päeva lõpuks ei saanud istudagi, sest olime saanud iga asja eest, mida olime teinud,” meenutab ta. Helen aga kompenseeris kõik, mis Maarjal pärispere juures puudu jäi: pakkus armastust ja lähedust ning täpselt nii palju, kui Maarjal vaja oli. „Oli aegu, kui ma reaalselt rippusin ema küljes, sest mul oli nii palju lähedust vaja. Kui meil oli mingi probleem, millega tema ei suutnud toime tulla, siis käisime koos psühholoogi või kellegi teise juures, kes sai meid aidata.”

Väärtused uues peres

Peres, kuhu Maarja kuueaastasena sattus, oli aga kõik teist moodi, teised väärtused, teine suhtumine, ühte hoidmine. Algusest peale õpetati talle ausust. „Väiksena ma valetasin nii, et suu suitses. Kõige kohta. Kui küsiti, siis oli esimesena öeldu vale, mitte tõde. Meile õpetati, et ausus on see, millega elus läbi saab ja vale tuleb alati välja,” meenutab Maarja. Teine oluline märksõna on „pere“ — see on alati esikohal ja toeks. „Olen pere olulisust kogenud neliteist aastat. Ükskõik, millega olen hakkama saanud või mis raskusi on elu ette veeretanud, on pere olnud alati mu seljataga ja ma võin nendega alati rääkima minna.” Kolmas oluline omadus on iseseisvus, mille Maarja perelt kaasa sai, sest lõppude lõpuks peab inimene ise elus hakkama saama. Alates gümnaasiumi lõpust elab Maarja koos noormehega Tallinnas ning on leidnud endale sobiliku töö.

„Mu ema on nii toetav kõiges, mida ma ette võtan. Ta ei ole alati minuga nõustunud, aga ta austab minu otsuseid. Nagu emad ikka muretsevad ja hoolitsevad laste eest, nii on ta ka minuga teinud. Tänu temale olen jõudnud siia, kus ma praegu olen.”

Ta pole minu pärisema

Kooli minnes ei soovitanud Helen Maarjal klassikaaslastele rääkida, et tal pole pärisema, sest soovis teda liigsete pilkude eest kaitsta. “Mina muidugi läksin esimesel päeval kooli ja rääkisin kõigile, et minu ema pole minu pärisema. Sellega tegin ma oma nõrgemast küljest tugevuse ja keegi ei saanud mind kunagi selle pärast kiusata.”

Maarja teab, et ta pole alati olnud hea laps. “Olen korda saatnud igasuguseid tempe ja ka tülitsenud emaga. Nagu normaalses peres ikka kombeks on, kuid olen alati püüdnud anda endast parima.” Uue perega kohanemisel oli Maarjal tagasilööke, kuid ta pole kunagi emale ette heitnud, et ta pole tema pärisema ja seega pole emal õigust temaga õiendada. “See, et ta on minu ema, annab nii tugeva tunde ja sideme, et ma teist moodi ei oskakski arvata,” lisab Maarja. Samuti on Helen võtnud Maarjat ja tema õde kui oma bioloogilisi lapsi. “Mu ema on öelnud, mis siis, et me pole sündinud tema kõhus, sest me oleme sündinud tema südames. See ütleb kõik, mis vaja,” arvab Maarja.

Teine võimalus elule

Sarnast olukorda, kuhu Maarja oma sünniperes sattus, ei soovita ta kellelegi. Siiski leiab Maarja, et just see kogemus on teinud ta rikkamaks — tema elule on antud nagu teine võimalus. “Kui ma oleksin jäänud oma sünniperre, siis ma arvan, et ma poleks täna kindlasti siin. Ma poleks lõpetanud põhikooli ega gümnaasiumi ja ma ei õpiks praegu kõrgkoolis kutseõppes ega töötaks lasteaias,” loetleb Maarja. Kõik need võimalused on tulnud Maarja ellu tänu sellele, et tema ema ja vanaema on teda juhendanud ning suunanud õigete valikute juurde. Täpselt nii, nagu seda vanemad teevad. Maarja praegune töö ja õppevaldkond on samuti seotud lastega — just sellesse valdkonda tahab ta tulevikus panustada. Ühelt poolt seetõttu, et ta ise pole saanud kogeda täisväärtuslikku lapsepõlve, aga teisalt ka seetõttu, et aidata neid lapsi, kes on praegu hädas ega tea, mida eluga peale hakata. “Võib-olla nad tunnevad, et nad on tupikus ega pääse edasi. Mina tahaksin olla valgus nende teel ja öelda, et nad saavad hakkama! Alati on olemas väljapääs.”

Südames sündinud

Maarja tõdeb, et aeg-ajalt rändavad ta mõtted ka bioloogiliste vanemate juurde — mida nad teevad, kas nad on muutunud, kas ta näeb neid veel kunagi. „Vahepeal tundsin viha ja halba tunnet, sest nad ei saanud hakkama, kuid samas andsid nad mulle elu ning just sellise elu, mis on võimaldanud mul kasvada teises peres. Selle eest olen ma väga tänulik. Vanemad on ikkagi need, kes lapse üles kasvatavad ja annavad kaasa kõik väärtused, mida on elus vaja,” lisab ta. Just seetõttu on Maarja mõelnud tulevikus luua pere, kus peale tema bioloogiliste laste kasvab üles ka laps, kes on sündinud tema südames.

**

Kes on need lapsed, kes ei saa kasvada sünniperes? Millised nad on? Millest nad mõtlevad ja mis teeb neile rõõmu? T1 Mall of Tallinna neljandal korrusel avatud näitus-videoinstallatsioon „Südame ruum” on loodud selleks, et pakkuda sissevaadet inimeste ellu, kes on veetnud osa elust hooldusperes, ja laste mõtetesse, kes elavad praegu asenduskodus.

Foto: Erakogu

Näitus on osa Tervise Arengu Instituudi perepõhise asendushoolduse teavituskampaaniast, mida toetab Euroopa Sotsiaalfond. Kampaania eesmärk on tutvustada laiemalt hoolduspereks olemise võimalust kui üht perepõhise asendushoolduse vormi. Ehk see näitus paneb nii mõnegi perekonna mõtlema, kas ka nende südames on ruumi lapsele, kes vajab peret.

Näituse keskne osa on T1 Mall of Tallinna neljandale korrusele välja pandud 125 eriilmelist T-särki, millele on trükitud praegu asenduskodudes elavate laste joonistused ja kirjad.

Foto: Erakogu

Asenduskodused elavad lapsed joonistasid või kirjutasid midagi, mis neile meeldib või mis on neil hingel. Kokku sai hulga vahvaid, rõõmsaid ja isikupäraseid teoseid, millest igaühel on unikaalne sõrmejälg. Joonistused on nüüd trükitud särkidele, et anda neile inimesekujuline lõuend. Pildid räägivad enda eest, aga üks on selge: need lapsed on samasugused nagu teisedki. Neil on unistused ja soovid, nad õpivad ja kasvavad ning vajavad hoolt ja armastust nagu kõik lapsed. Nad vajavad turvalist kasvukeskkonda — kodu.

Foto: Erakogu

Peale fuajeesse riputatud särkide on näitusel avatud ka videoruum, kus on võimalik vaadata kolme, nüüd juba täiskasvanuks saanud noore lugu hooldusperes kasvamisest.

Näitus on avatud 31. jaanuarini kaubanduskeskuse T1 Mall of Tallinn neljandal korrusel.

Foto: Erakogu

Vaata näitust ja videointervjuusid ning mõtle, kas ka sinu südames on ruumi lapsele, kes vajab peret.