Mammamasendust kogeb iga kümnes naine
Juba ajalooliselt on ära märgitud psühhiaatrilise haiguse seost sünnitamisega. Aastal 460 e.m.a. kirjeldas Hippokrates “sünnituspuhust palavikku” ning ta oletas, et lootevete sattumisel ajju tekib “ärevus, deliirium ning maniakaalsed hood.” 11 sajandil väitis Salerno günekoloog Trotula: ” kui üsk on liiga vererohke, siis aju täitub veega ning vedeliku liikumine silma põhjustab tahtmatut pisaravoolust.”
Püüded kirjeldada ja klassifitseerida seda sünnitusjärgset häiret muutusid süstemaatilisemaks alles 19.sajandi keskel — kui Esquirol kirjutas “Vaimuhaigusest lapsevoodis ja imetavatel naistel.” Enne seda, täpsemalt 18.sajandil oli sünnitusjärgset depressiooni ( edasp. SJD ) ja psühhoosi ära märkinud Marce oma traktaadis “Vaimuhaigusest rasedatel ja rinnaga toitvatel emadel.”
Vaatamata sellele, et SJD-i esineb sagedamini kui rasedusaegset diabeeti, toksikoosi ja enneaegset sünnitust, on ta pälvinud vähem tähelepanu. Viimasel ajal on küll veidi rohkem seda teemat käsitletud nii akadeemilises kirjanduses kui ka tavaajakirjanduses, kuid vaatamata sellele jääb nimetatud häire sageli diagnoosimata, olenemata tema potentsiaalselt ohtlikest tagajärgedest.
Depressioon esineb väga sageli varjatud kujul ja seetõttu on kõigest kuni 25% patsientidest spetsialistide hoole all. Kaks korda sagedamini esineb depressiooni naistel ja sagedus tipneb reproduktiivses eas ( 25-45.a. ). Seos reproduktiivse ea ja depressiooni vahel leiab tõestust selles, et depressiooni esineb sagedamini premenstruaalses, perimenopausis ja sünnitusjärgses perioodis.
Sünnitusjärgsed meeleoluhäired jaotatakse laias laastus kolme kategooriasse, kus skaala ühes otsas on nn. “emadusmasendus” ehk “lapsemasendus” ja skaala teises otsas on sünnituspuhune psühhoos. Viimane on küllalt harv haigus, mis esineb 0,1 — 0,2 % sünnitajatest. Nende kahe haigusvormi vahele jääb sünnitusjärgne depressioon.
“Emadusmasendus”
Peale lapse sündi on naine õrn ja haavatav. See on seisund, mis saabub sageli otsekui vastukaaluks suurele õnnetundele ja kergendusele. Kohati nagu tundub, et loodus armastab tasakaalu. Seda seisundit kogeb 2/3 sünnitajatest 3-5 päeval peale sünnitust. See on tingitud nii hormonaalsetest muutustest kui ka sünnitusega seotud füüsilisest ja psüühilisest koormusest. Naine saab ka ise aru, et midagi on otsekui valesti. Tegelikult peab olema rahu ja õnnetunne, ometi ajab kõik hoopis nutma. Miks? Vahest ei tea isegi põhjust. Esineb seletamata ärevus, une ja söögiisu häired, naised on väga kergesti ärrituvad ja segaduses. Sellel perioodil on väga kerged tulema konfliktid. Kahjuks üsna sageli suhtuvad nii pereliikmed ja kui ka personal antud seisundisse kui millessegi väga “normaalsesse”. Samas on aga sellel perioodil kõige olulisem just kõrvalolijate toetus ja selgitus seisundi möödumisest. Sagedasti põhjustab neid meeleolu muutusi uus sotsiaalne roll — emaroll, millega kaasnevad uued prioriteedid, hirm tuleviku ja vastutuse ees. Tunne, et oled abitu ja saamatu — tuleneb sageli sünnitusega kaasnenud füüsilisest stressist. Enamasti möödub see seisund 24 — 72 h jooksul, vahel kulub aga mitu nädalat. Sünnitanu vajab selles perioodis aega, rahu, nõuandeid ja toetust kõigilt ümbritsevatelt, mitte aga nende poolset haletsemist ja käegalöövat suhtumist kui “normaalsesse” kõrvalekaldesse.
Sünnitusjärgne depressioon
Sünnitus on naise elus üheks suuremaks füüsiliseks, füsioloogiliseks ja sotsiaalseks stressiks. Uues rollis, keset uusi kohustusi on naised sageli närvilisemad ja kõikuvamate tujudega. Ärevus tekib teadmatusest, abitusetundest ja murest lapse pärast. Selline reageering on normaalne stress-situatsioonis. Imikuga kaasnevad enamikel juhtudel kurnavad, magamata ööd. Tihti esineb sünnitanud ja imetaval naisel väheseid kaalu- ja isumuutusi. Need kõik on üsna sagedased muutused, mis kaasnevad nn. uue sotsiaalse rolliga. Mõõdukas koguses seda segadust ja muutusi käib emaks saamisega käsikäes ja see ei ole veel SJD. SJD ei erine oma kliinilise kulu ega sümptomatoloogia poolest tavalisest depressioonist. Selle tekkimine on vastuseks stressile. See ilmneb peale lapse sündi 2-3 kuu möödudes ja võib kesta ravita jäämise korral isegi paar aastat. Depressioon on haigus. SJD ei taba mitte kõiki sünnitanuid. Rohkem on ohustatud need, kes ka teistes stressiolukordades reageerivad tundlikumalt. Depressioonile iseloomulikuks väljenduseks on tugev meeleolu langus, millega kaasneb huvi kadumine tavaliselt meeldinud ja rõõmu pakkunud asjade vastu. Raske on keskenduda ja otsuseid langetada. Probleeme võib olla ka mäluga. Võib tekkida tugevasti väljendunud rahutus koos pideva paigalpüsimatuse komponentidega ( nt. koos ringikäimisega ) ning esineda ka tugevasti väljendunud väsimus, ülemäärane ärevus ja muretsemine lapse tervise suhtes, väärtusetuse- ja tugev süütunne. Oluliseks depressiooni näitajaks on huvi kadumine lapse, iseenda ja ümbritsetavate vastu. Sellisel naisel on raske emarolliga kohaneda. Võivad esineda koguni enesetapumõtted.
Miks tekib SJD?
Sellele pole ühest vastust. Depressiooni vallandumisel on mitmeid ja sageli koos eksisteerivaid põhjusi. Võib nimetada nii orgaanilisi kui ka keskkonna tegureid, mis on tingitud nii sünnitusest kui ema ümbritsevast situatsioonist. SJD ei ole seotud ei sotsiaalse staatuse ega haridustasemega. Kindlasti kuuluvad aga kõrgemasse riskigruppi:
*suurtes linnades elavad naised, kus on vähem inimeste omavahelist läbikäimist ning üksindustunne on kergem tekkima
*üksikemad — kel puudub lähedase inimese toetus ja abi
*esmasünnitajad peale 35. eluaastat — kes on suurtele elumuutustele tundlikumad
Sagedamini esineb SJD ka naistel, kel puudub abikaasa vaimne ja füüsiline toetus ja abi. Tihti on need naised, kellede õlul lasub kogu majapidamine ja lapse eest hoolitsemine. On peresid, kus mees ei suuda leppida olukorraga, et võrreldes varasemaga ei olegi enam söök laual, kodu nii korras ning rahu ja vaikus majas. Tihti tekkib SJD naistel, kes ei oska aega maha võtta, kel pole see kas võimalik või kes tahavad jõuda kõike samapalju ja -hästi kui varem. Ääretult oluline on siis sellise inimese olemasolu, kes aitab ja toetab, kes kingib väikese puhkuse s.o. inimene, kes tõepoolest aitab, mitte ei õpeta ega mõista hukka ning kellel on noore ema täielik usaldus. Pole mõtet “puhkusel,” kui peas on vaid murelik küsimus — “kas ma saan hakkama?”
Ravi
Sageli märkavad muutusi naise käitumises tema perekonnaliikmed. Pole häbiasi otsida abi spetsialistide käest. SJD on ravitav haigus ning mida varem, seda parem, sest nagu teistegi depressiooni vormide puhul on oluline häire varajane avastamine. Ravi toimub edukalt ravimite, psühhoteraapia või nende kombinatsiooniga. Enamasti möödub depressioon 3-4 kuuse ravi järel.
Allikas: www.perekool.ee
