Foto: Anu Hammer/Pere ja Kodu
Maris Kõrvits tunnistab, et ei mõista, miks tänapäeva vanavanemad lapselastega sügavat sidet ei loo.

Pere ja Kodu oktoobrinumbri kaaneloos tunnistab Maris: “Minu vanaema oli mu elu esimene tõeline armastus. Olin kaksteist, kui veel tema kaissu pugesin ja ükski öö ei möödunud temast kinni hoidmata. Olime väga lähedased... ta lahkumine mõjus mulle šokina,” meenutab Maris nukralt.

“Olen märganud, et täiskasvanud, kel on mälestus vanavanematega veedetud ajast – nende lapsepõlv on värvilisem. Seetõttu tõrgub mu mõistus kogemusi kuuldes aru saamast, miks tänapäeva vana­vanemad lapselastega sügavat sidet ei loo. Vanaema ei ole alati vajalik kui lapsehoidja. Vanavanemate ja lapselaste tugev suhe loob täiesti teistmoodi lapsepõlve,” on ta veendunud.

Nii Marise kui ka Henry vanemad elavad Eesti eri otstes ja kohtuvad oma lapselastega pigem harva, seega pole Marisel head tugivõrgustikku - lapsehoidja leidminegi on luhtunud. Ta räägib sellest, paarina abikaasaga aja veetmisest, oma salakallimast ja ka raskustest emana avameelselt SIIN!