Scanpix/Panther Media
Merlini bioloogilised vanemad olid ka ise keerulise saatusega. Mõlemad olid lastekodulapsed, ema küll lühemat aega. Miks nad sinna sattusid, seda Merlin ei tea. Praeguseks on ema juba mituteist aastat kadunud. Isa külmus mõned aastad tagasi väidetavalt surnuks ja maeti maha, aga Merlinit sellest ei teavitatud.

29 aastane Merlin ei salga oma minevikku maha ega tunne vajadust sellega uhkeldada. Ta võtab seda sellisena, nagu see on. See on tema elu, tema lugu.

Kuigi õde Marion on andnud politseisse ka oma DNA, et ema võimalikku hauakohta leida, kui ta on näiteks tundmatuna maha maetud, pole politseist mingit tagasisidet tulnud. Isa surmast kuulis Merlin alles paar aastat tagasi ühelt peretuttavalt, kes oli reaalselt matustel käinud. Kui ta asja uurima hakkas, siis selgus, et ametlikku surmatunnistust polegi väljastatud. Võib-olla on siis jäänud ametnikel mõni linnuke kuhugi tegemata, kehitab Merlin nõutult õlgu.

Ta nägi isa viimati 19aastaselt ja tavaliselt käis ta isal külas koos vanema õega. Isa oli kohtumiste ajal enamasti purjus. „Ta ütles, et tunneb nii palju häbi, et ei julge mulle otsa vaadata."

Merlin räägib nendest asjadest rahulikult ja tasakaalukalt ning ütleb, et ei pea kummagi vanema peale viha. Mõnes mõttes tunneb ta isegi kergendust, et tal ei teki tulevikus kohustust neid hooldada, sest on üsna selge, et selline kohustus oleks ainuüksi alkoholi liigtarbimise tõttu varem või hiljem tekkinud. Ta arvab, et ilma nendeta on parem olnud, kui oleks koos nendega olnud.

Alates kaheksandast eluaastast kasvas Merlin üles SOS Keila Lastekülas ema Leili juures, tal on kaks bioloogilist õde ja vend, kaks SOS õde ja kuus SOS venda. Merlin ütleb, et ta ei ole ühtegi asja elus saavutanud tänu sellele, et tema taust on selline. Aga ta pole ka kunagi oma lugu häbenenud.

Kolm õde sattusid SOS lastekülla Tallinna Lilleküla turvakodust, enne seda viibisid nad kogu perega ka kriisikodus, kus oli püütud ema jalule aidata. Enne seda olid lapsed pendeldanud viis-kuus korda kodu, turvakodu ja kriisikodu vahet.

„Meie õnneks toetas Lilleküla turvakodu juhataja Tiiu Peterson hästi palju, et saaksime õdedena kokku jääda. Tema võttis oma südameasjaks saada meile koht SOS lastekülas. See oli tollases Eestis ainuke koht, kus õdesid-vendi vanuse järgi ei lahutatud," on Merlin väga tänulik.

Enne neid oli ema Leili SOS peres kasvamas üks tüdruk, natuke aega hiljem liitusid kolm poissi, kõik eraldi peredest ja üksiklapsed. Kui vanem õde oli läinud, tuli üks poiss veel juurde. Ja kui tuumperest olid ka Merlin ja üks vendadest läinud, lisandus veel kolm last. Merlin mäletab, et bioloogiliste õdedena hoidsid nad omavahel päris tugevasti kokku, aga igapäevaelus muutusid aja jooksul kõik lõpuks omaks. Sama tunne valdas Merlinit hiljem ka SOS noortekodus, kus omavanused ei olnud tema jaoks mitte niivõrd sõbrad kuivõrd üks ühine pere.

Merlinil on hiiglama hea mälu. Ta mäletab tänini detailse täpsusega oma SOSi-eelset kodu Põhja-Tallinnas, naride, voodite ja pliidi asukohta pisikeses korteris, tapeedi ja vaiba värvi, oma esimest kooli, klassi ja seda, kuidas ta koos naabripoistega Jehoova tunnistajate templi ehitusjärgus tellingutel turnis. Mäletab lintmakki, mille kassette ta koos Marioniga edasi-tagasi näppudega keerutas ja kuidas ema maki helipead odekolonniga puhastas. Kuidas isa, kes nende juures enam
ei elanud, aga neid aeg-ajalt külastas, talle kolmandaks sünnipäevaks temast suurema nuku kinkis. Mäletab ka seda, kuidas ta koos ema-isaga käis isapoolse vanaema kodu kasimas, kui viimane oli dementseks jäänud ja enda eest enam hoolitseda ei suutnud.

Ta mäletab suurepäraselt oma 1. septembrit, mil astus esimesse klassi kõigest viis aastat vanema õe Marioni käekõrval, sest ema ei olnud sel päeval kahjuks kontaktivõimeline. Merlinil oli seljas veinpunane kleit valge kraega ja jalas valged sukkpüksid, kleidil oli neli-viis nööpi.

Kahjuks hävisid nii esimese klassi pilt kui ka kõik teised SOSi-eelsed fotod hilisemas korteri tulekahjus, justkui oli universum ise nõuks võtnud kõik eelnev kustutada...

Kui Marion, õdedest vanim, mäletab puudust toidust, siis Merlinil ja tema nooremal õel sedalaadi mälestusi pole. Suure tõenäosusega on see seotud seigaga, et nii Merlinile kui Margretile tekkisid lähiümbrusest vene perekonnad, kes neid enda juurde oma lastega mängima võtsid ja kõhu alati täis söötsid. Oma esimest kohtumist sõbraliku ja abivalmi pereemaga mäletab Merlin samuti nii selgelt, justkui juhtunuks see eile.

„Oli suvi, kellaaeg pidi juba suhteliselt hiline olema, sest oli hämar. Ma olin veel õues ja üks venekeelne naine oli koeraga jalutamas. Kuidas me suhtlesime, seda ma ei tea, sest siis ma veel vene keelt ei osanud, aga ühel hetkel olin nende toas. Nad andsid mulle süüa ja mänguasju, panid riidedki selga ning saatsid veel koju ka. Neil oli minuealine tütar ja temast sai mulle tore mängukaaslane, hakkasingi nende juures tihti külas käima." Merlin ei tea kahjuks nende heade inimeste perekonnanime ega ole saanud neid nüüd hiljem üles otsida, aga ta on nende peale palju ja tänulikult mõelnud.Terve lastekülaaja tundis tüdruk puudust pigem isast kui emast, sest SOS ema Leili kompenseeris viimast täielikult. Lasteküla turvaline keskkond eesotsas ema Leiliga on aidanud Merlini sõnul voolida enesekindlust ja eneseväärikust, et suuta elu positiivselt näha ja mitte maailma peale viha pidada.

„Oma SOS emalt olen saanud avatuse ja julguse hoolida ka teistest. Kui sul endal on hästi, ei tähenda see, et ära kõrvale vaata ja ära aita. Lõputult peaga vastu seina jooksmine ei kanna vilja, aga ema Leili tolerantsus on aidanud mul märgata abivajajaid."

Seoses isaigatsusega ütleb Merlin, et need mõned meeskasvatajad ja külavanem, kes SOSisüsteemis on, mängivad ääretult suurt rolli nii poiste kui tüdrukute jaoks. „Sest me kõik vajame ju isa ka. Mäletan, et iga kord, kui Leili väimees tuli suure koti kartulitega, jooksis meie noorim õde Margret talle väravasse vastu ja kuulutas terve küla peal kõva häälega: „Minu isa tuli, minu isa tuli!"."

Üht naljakat isaseika mäletab Merlin ka seoses lasteküla autojuhi Heimariga. „Heimar oli hästi muhe mees. Kord, kui ta sattus koos meie emaga postkontorisse paki järele minema, pidaspostkontoridaam neid elukaaslasteks. „Näed, laste isa ka tuleb", oli ta öelnud." Merlin ütleb naerdes, et ta ei taha teada, kui palju lastekodulapsi Heimarile külge poogiti. Kõik kolm õde elavad praegu Tallinnas. Noorema õe Margreti peres on kasvamas üks poeg ja vanema õe Marioni peres kaks poega. Aga Merlin ei ole vaid kolmekordne tädi, vaid tädi ka oma SOS vendade ja õdede lastele ning ka ema Leili lastelastele, kes on umbes sama vanad nagu ta ise.

Koos elukaaslasega ehitab ta maja ümber, et ühe katuse all oleks mõnusasti ruumi nii noortele endale kui elukaaslase emale. Kas elukaaslast ei ehmatanud Merlini taust? „Ei, elukaaslane võttis asja väga rahulikult, küll aga lõi tema ema käsi kokku ja ütles, et jumal küll, kuidas ajalugu kordub." Nimelt on ka elukaaslase isa lastekodu laps. Kuigi sõpru on Merlinil SOSist ja ka teistest asenduskodudest mitmeid, siis suhete loomisel on tal olnud põhimõte, et partnerit ei soovi ta teisest asendusperest. „Minu arvates võiks taustad lahus hoida, ühine liiga karm minevik ei pruugi tõotada head."Merlin töötab ta rinna- ja radioloogiakliinikus Mammograaf, registreerides patsiente vastuvõtule, aidates arsti arvutisüsteemiga ja assisteerides, vajadusel ka radioloogiatehnikut ultrahelis ja MRTs (magnetresonantstomograafias).

Oma senise elu- ja koolitajakogemuse pealt on Merlin veendunud, et kui inimene ise on avatud, ei teki tal ka probleeme enda sildistamisega. „Mida pingsamalt üritab asenduskodu kasvandik oma tausta varjata, seda rohkem paistab see välja, sest kõrvalseisjad tajuvad sisemise pinge pealt ära, kui miskit on õhus ja midagi varjatakse. Alati võib öelda, et ma ei soovi sellest lähemalt rääkida, ja kui oled ise seejuures konkreetne, siis ei hakkagi keegi selle kohta rohkem küsima."

Kord oli Merlinilt „Terevisioonis" küsitud, millistel formaalsetel alustel tema ja ema Leili nüüd suhtlevad, kui Merlin on täisealine ja ema Leilil pole enam juriidilist kohustust. Selle peale oli Merlin vastu küsinud, et millistel formaalsetel alustel tavaperede lapsed oma vanematega edasi suhtlevad, kui nad 18 aastat vanaks saavad. Saatejuht oli oma küsimuse üle kerget kohmetust tundnud ja sellega oli küsimus iseenesest vastuse saanud. Lisaks SOSi perele on Merlin hakanud järjest rohkem suhtlema ka bioloogiliste sugulastega, eriti just emapoolse tädi ja tädilastega. Nüüd, mil ema Leili ei ole enam täiskohaga lastekülas, vaid peab pensionipõlve, külastavad lapsed teda tema kodus Väike-Maarjas. Naabrid küsivad jõulude ajal siiani, et kas ema Leili korter on kummist. Leili kahetoalisse korterisse mahub jõulude ajal kolmkümmend viis inimest, tihedasti üksteise kõrval või süles, kõigil ütlemata mõnus olla. Ja otse loomulikult vahet tegemata, kes on bioloogiliselt sugulane ja kes kuidagi teistmoodi pereliige.

Iga kord, kui Merlin koputab Leili tütre uksele, tuleb vastu tütrepoeg ja hüüab: „Sugulased tulid!" „See on väga soe tunne, kui tead: sind oodatakse."

U r s u l a Z i m m e r m a n n

Merlini lugu on raamatust „Meie kõigi lapsed. SOS Lasteküla väikeste ja suurte lood“

Raamatu kaasautorite Inge Pitsneri ja Ursula Zimmermanni sõnul oli raamatu kirjutamine ääretult sügav ja liigutav rännak. „See oli ilus avastus, kui palju jätkub inimestel armastust tegelikult täiesti võõrastele lastele,“ ütleb Pitsner.

Raamatu saad ensdale tellida SIIT

SOS Lasteküla 20 tegevusaasta jooksul on kogunenud nii palju lugusid, mis võiksid puudutada kõiki, kellele läheb korda lapse käekäik, kes on jäetud juba varajases eas maailma ihuüksi. Raamat toob lugejale lähemale nende laste maailma ja aitab mõista, mida vajab vanemliku hooleta jäänud laps, et usaldada taas enda ümber olevaid inimesi ja elu.

Raamat on müügil kõigis Rahva Raamatu ja Apollo, Muusa, Selveri, Maksimarketi, Prisma Peremarketi ja Konsumi Tallinna kauplustes.
Foto: Erakogu