Erakogu
Nii lähedasemate kui kaugematega. Sellest on siiralt kahju. Inimesed on nii tõsiselt ära hirmutatud, et kohati tundub, et kadunud on nende loogiline mõtlemine ja vahest kogu mõistus.

Jah, mina olin koroonaviiruses, märtsikuu statistikas nr 369. Praeguseks olen terve. Juba tükk aega tegelikult.

Kust ja kuidas viiruse sain, pole täpselt teada. Mõtteid selles suhtes on, aga see polegi tegelikult oluline. Juba julgelt nädal enne eriolukorra välja kuulutamist olin ma 95% ajast kodune. Kirjutasin vaikselt oma magistritööd ülikoolis ja kodust välja ei kippunud.

Kas külmetus? Või siiski mitte?

Kui mul halb hakkas, olin esmalt veendunud, et olen lihtsalt külma saanud. Kuna soovisin olla kindel, et see lihtsalt külmetus pole, palusin oma perearstilt koroonatestile suunamist. Selle välja võitlemist pean selle aasta "suureks teoks", sest see viisakas võitlemine ja vaidlus testi vajalikkuse osas kestis julgelt oma 20 minutit. Kuni 8. aprillini kehtis ju Terviseameti poolt väljastatud määrus testima lasta vaid 80+ vanuses ja tõsiste kaasuvate haigustega inimesi. Kõigepealt püüdis mulle perearsti õde telefoni teel selgeks teha, et minusuguseid ei testita, kuna vajadus selleks puudub. Proovisin nii ühe kui teise nurga alt läheneda, kuniks pereõel üle viskas ja ta toru arstile edasi andis. Sama väitlus jätkus arstiga. Tegelikult on mul imeline perearst. Päriselt! Hoolimata talle Terviseameti poolt ette antud juhistest minusuguseid testile mitte lasta, soostus ta mu pika ja esmaklassilise väitlusvooru tulemusena mulle drive-in testi määrama. Kuigi olin veendunud, et SEE ju koroona ikka pole, olin ma igaks juhuks kogu sümptomite ilmnemise aja kenasti kodus. Juba järgmisel päeval peale testi tegemist helistati mulle ja teatati surmtõsisel häälel - teie testi vastus osutus positiivseks. Mäletan, et sel hetkel jättis mul süda lööke vahele ja mu hingamine muutus katkendlikuks.

Erakogu
Mina pärast testi

Esimest korda elus hakkas mul reaalselt hirm

Enne seda olin ettevaatlik, aga ma ei kartnud. Ja siis tulemusi kuuldes saabus korraks lausa paanika... Igasugu jubedad mõtted jooksid mu peast välgukiirusel läbi. Meedia räägib sellest ju kui surmahaigusest, hirmutamise kampaaniaid tuleb lausa uksest ja aknast. Kui mul normaalne hingamine taastus, tuli ka mu ratsionaalne mõtlemine tagasi ja ütlesin endale hästi rahulikult - sa oled nii paljudest raskustest oma elus välja tulnud ja tuled ka sellest.

Edasi teatasin oma haigestumisest väga kitsale lähiringile, kes minu arvates pidid asjaga kursis olema. Seda suurem oli mu šokk, kui juba järgmisel päeval hakkasin saama telefonikõnesid ja kirju stiilis "kuule, ma kuulsin kõlakat, et sa olevat koroonahaige, ha-haa!". Ma olin sügavalt solvunud ja tundsin end reedetuna. Ja ma tundsin häbi. Et kuidas ikka nii, et mina selle viiruse kuskilt külge sain. Ma nagu oleksin ühtäkki ka ise nende parastajatega ühes mestis olnud ja iseenda peale näpuga näidanud. Hirm oli läbisegi viha ja ahastusega. Kartsin, et mis saab minu 8-aastasest lapsest, kes kogu see aeg minu kõrval oli. Kuidas temale see koroonaviirus mõjub? Mis minust endast saab?

Kui mu mõtlemine taastus, otsisin sahtlipõhjast välja vitamiinid (pikatoimeline C - 600mg meile mõlemale, D - 4000mg minule ja 1200mg lapsele), tsingi ja kalamaksaõli. Riiulilt vaatasid vastu ka 3 pudelit ingverijooki, mis ma mõni aeg tagasi justkui järgnevaid sündmusi ette aimates kokku ostnud olin. Tarbisime neid väga hoolikalt iga päev ja magasin hästi palju.

Kuidas siis oli?

Kui aus olla, siis ehmatavalt sarnane gripiga. Kui nüüd veelgi täpsem olla, siis isegi äravahetamiseni sarnane. 2-3 päeva oli mul reaalselt halb olla. Algas külmavärinatega, nagu tavaline külmetushaigus või gripp. Lisandus kerge kondivalu, peavalu, isegi lihasvalu. Natuke oli nohu, kurgus kraapimist ja natuke oli ka köha. Nõrkus oli suur ja üks päev ei jaksanud ma isegi ühest elamise otsast teise kõndida, et kontrollida, kas lapsega on ikka kõik korras. Mingi hetk märkasin, et ma ei tunne enam lõhnu ega maitseid. Palavik (38,2) oli mul ainult üks päev ja sellele järgneval hommikul ärkasin üles läbimärjas voodis, mis on märk immuunsüsteemi poolt maha peetud lahingust võõra sissetungijaga. Ülejärgmisel päeval ärkasin ka veel läbi higistatud voodis, kuid enam mitte nii märjas. Hingasin kergendatult, sest teadsin, et kõige hullem on möödas.

Terviseametist helistati mulle ja soovitati paratsetamooli manustama hakata. Ühe lehe ma seda lõpuks ära ka tarvitasin, kuid kui aus olla, siis oma vitamiine ja ingverijooki tarvitasin oluliselt agaramalt, kui paratsetamooli. Terviseameti esindaja sõnul pidavat viirus "eluvõimeline" olema kuni 10 päeva peale palavikku. Olin kogu selle aja kodus karantiinis. Ja igaks juhuks paar nädalat sellele veel ka lisaks.

Teisi testima ei lastud

Minu tutvusringkonnas põdesid väga mitmed samasuguste sümptomitega mingit haigust. Neid testima ei lastud. Võta sa nüüd siis kinni, oli see külmetus, gripp või koroona. Ehk hakatakse ka meil millalgi elanikkonda massiliselt antikehade osas testima. See annaks reaalse pildi, mis seis meil siin päriselt on.

Mida mulle koroona päriselt kurja tegi? Rikkus suhteid inimestega. Nii lähedasemate kui kaugematega. Sellest on siiralt kahju. Inimesed on nii tõsiselt ära hirmutatud, et kohati tundub, et kadunud on nende loogiline mõtlemine ja vahest kogu mõistus. Aga see olukord ka aitas osasid inimesi ja kogu elu paremas valguses näha. Olen siiralt tänulik sõpradele, kes hoolimata oma kabuhirmust koroonaviiruse ees mulle maja ette trepile paratsetamooli tõid, sõbrale, kes mulle kraadiklaasi ostis, naabrile, kes mitu nädalat ennast salgavalt mu ukse taha küttepuid tassis, sõbrale, kes mu karantiini lõpufaasis, kus söök ammu otsas oli, küsida oskas, et äkki on meile poest miskit tuua vaja ja ka tõi. Oi, kui hästi maitseb leib, kui seda väga pikalt saanud pole...

Olen tänulik

Olen tänulik kahele lähedasele, kellest üks helistas välismaalt ja teine kirjutas mulle siitsamast Tartust iga päev, et kontrollida, kuidas mul läheb ja ega mu tervis halvemaks läinud pole. Olen tänulik naabrile, kes andis mu lapsele kustukummi, et ta oma koolitöid teha saaks ja tänulik ka lapse klassijuhatajale, kes meiega pahandama ei hakanud, et meil väga pikalt koduõppes tööd esitamata olid. Kui aus olla, rabeleme praegugi, et koolis tekkinud võlgnevusi likvideerida. Nii tema, kui mina.

Aga magistritöö esitasime kursavennaga õigeaegselt eelkaitsmisele ära. 36 sekundit jäi ülegi! Olen talle äärmiselt tänulik. Ta oli parim vaikiv tugi sel ajal! Küsis mu haiguse kohta mulle tundlikul ajal nii vähe kui võimalik ja täpselt nii palju kui vaja. Tundsin kogu aeg ka seda, et olen Kõigekõrgema poolt hoitud ja kindlates kätes. Ja nüüd olen õnnelik, et mul on see viirus läbi põetud. Olen hirmust vaba. Tean, et ei murra mind kodukarantiin ega koroona!

Olge hoitud!

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • Olulised telefoninumbrid:
    • 1247 – Käitumisjuhised eriolukorras toimetulekuks ja koroonaviirusega seotud küsimustes (24h, tasuta)
    • 1220 – Perearsti nõuandetelefon eesti ja vene keeles, pakub meditsiinialaseid nõuandeid ja konsultatsiooni (24h, tasuta)
    • 53 01 9999 – Välisministeeriumi konsulaarinfo, kui oled välismaal hätta jäänud (24h)
    • 112 – Hädaabinumber kiirabi, pääste ja politsei kutsumiseks (24h, tasuta)
  • COVID-19 sümptomid on sarnased gripi sümptomitele. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused.
  • Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Valitsus kehtestas viiruse kiire leviku tõttu 17. maini eriolukorra. Loe lähemalt, mida see kaasa toob!
  • Pärast välismaalt naasmist peavad nii Eesti elanikud kui ka välisriigi kodanikud olema kaks nädalat isolatsioonis, välja arvatud erandid seoses Baltikumi ja Soomega. Loe lähemalt kriis.ee lehelt!
  • Loe lähemalt koroonaviirusest Terviseameti kodulehelt!