Mida teevad vanemad, kui kaheksa-aastane tuleb koju kehva tunnistusega?

*Autoritaarne vanem karjub lapse peale ja seab ranged piirangud vaba aja kasutamise osas kuni järgmise tunnistuseni, kus hinded peavad olema paremad. Kogu lugu. Võib-olla võetakse järeleaitaja, mida esitatakse karistusena, ja võib-olla tehakse seda mõne tegevuse arvelt, mis lapsele meeldis, näiteks korvpallimängu asemel. Laps kaotab motivatsiooni, on vihane ja peab ise välja mõtlema, kuidas asja parandada.

*Liialt lubav vanem kuulab last empaatiliselt. Ta aktsepteerib lapse vabandust, et see kõik on õpetaja süü, ja palub tal järgmisel korral rohkem pingutada. Ta võib öelda lapsele, et usub temasse, ja teha isegi ettepaneku rohkem vaeva näha, kuid ta ei aita lapsel tegelikult välja mõelda, kuidas asju muuta; ta ei paku välja mingit uut plaani, kuidas laps saaks päriselt omandada informatsiooni ja uusi oskusi. Kui laps näitab välja mingit haavatavust, näiteks oma hirmu, et ta ei oska matemaatikat või mingeid asju organiseerida, siis liigselt lubav vanem ei talu ärevust ning veenab lihtsalt last, et ta on selleks võimeline. Laps jääb oma muredega üksi.

*Ükskõikne. Mis tunnistus?

Nagu Liialt palju lubavate vanemate puhul nõudlikkus madal, kuid paindlikkus kõrge. Autoritaarsete vanemate puhul on aga vastupidi: nõudlikkus on kõrge, kuid paindlik reageerimine madal.

Ükskõiksetel vanematel on mõlemad madalad. Ja autoriteetsetel vanematel, kes kasutavad empaatilist piiride seadmist, on nii nõudlikkus kui paindlik reageerimine mõlemad kõrged – mis pole ju mingi üllatus.

*Empaatiaga seatud piiride puhul küsib vanem, kas laps on ise sellise tunnistuse peale üllatunud, mis lapse arvates selliste tulemuste põhjuseks on ja mida ta saaks enda arvates ära teha, et materjal omandada ja hindeid parandada. Ta lepib lapsega koos kokku tegevusplaani, mis sisaldab hulganisti piire ja kõrgeid ootusi, sest kaotatu tuleb ju tasa teha. Kuid see ei käi nii nagu Viiburi sõjakoolis. Lapsevanem tunneb täielikku empaatiat selle suhtes, kui raske see muutus lapsele on. Lisaks sellele näeb ta end osaliselt vastutavana ja enda olulist rolli olukorra parandamisel. Ta toetab last, väljendades rahulikku lootust, nii et laps suudab sellest enda tekitatud august välja ronimisel oma ärevust juhtida.

Näete nüüd, kuidas see käib? Lapsevanemal, kes kasutab empaatiaga seatud piire, on sama kõrged ootused nagu autoritaarsel lapsevanemal, ning ta on laste jaoks samal määral liider. Kuid lapse ja vanema suhtes on rohkem partnerlust, mõistmist, kuulamist ja lugupidamist, nii et laps ei lähe kaitseseisundisse ja võtab suurema tõenäosusega vastutuse. Liigse lubamise ja empaatiaga seatud piiride kasutamise vahe seisneb kõrgemates ootustes ja oma ärevuse paremas reguleerimises, nii et laps leiab toetust, kui tal on raske. Ja lapsevanemate kaasatuse osa peaks nagunii selge olema: empaatiaga seatud piire kasutavad lapsevanemad on kõige enam kaasatud ja kontaktis, kui võrrelda neid nelja kasvatusstiili. Ilmselt just sellepärast ongi nad kõige õnnelikumad lapsevanemad.

Raamatuga saad tutvuda SIIN!