Foto: Pexels
“Mine küsi ema käest!” Kui ma saaksin raha iga korra eest, kui ma olen seda fraasi oma elu jooksul kuulnud, omaksin ma saart koos puhkusekuurordiga, mille nimeks oleks “MIND EI HUVITA”.

Hommikul, kui olin valmis kodust lahkuma, võttis minu kolmeaastane laualt mandariini ja viis selle oma isale, et isa näitaks, kuidas koorida. Olin hõivatud oma viimaste asjade kotti panemisega, valmis ütlema “Head aega” ja uksest välja astuma, kui ma kuulsin abikaasat ütlemas: “Mine küsi ema käest”.

Kui ma oleksin olnud köögis, oleks see olnud normaalne, aga ma ei olnud. Ma olin kaugel köögist, riides ja teel tööle!

Lapsepõlve peale mõeldes, ei mäleta ma mitte ühtegi korda, kui mu isa oleks midagi otsustanud. Mind suunati alati ema jutule. Kui teda ei olnud kodus, tuli mul talle helistada. Kui ta ei olnud saadaval ja tegu ei olnud kiireloomulise asjaga, tuli mul oodata kuni ta koju jõudis. Kui ta ei olnud saadaval ja tegu oli kiireloomulise küsimusega (a’la “Isa, kas ma võin rattaga sõbranna juurde juurde sõita? Mu sõbrad ootavad väljas.”), võis mu isa siiski anda mulle loa minna, aga vaid ühel tingimusel, kui ma küsin emalt üle nii ruttu, kui mul õnnestub ta kätte saada. Ta ei tahtnud ise midagi otsustada.

Ema oli see, kes kogu sõud juhtis ja graafikuid tegi. Ta korraldas erinevaid kohtumisi nagu näiteks, arsti juurde minek, loomaarsti vastuvõtt, ortodontide kohtumised, hambaarsti juurde minek, juuksur, silmakontroll jne.

Ta tuli toime erinevate üritustega: konverentsid, võrkpallivõistlused, korvpallimängud, jalgpallimängud, kõnepidamised, muusikaüritused, bändi- ja koorikontserdid, ujumistunnid, tantsukursused, spordilaagrid, teemapäevad, väljasõidud, tantsimised, vaheaja üritused.

Ta tuli toime perekonna juhtimisega. Pesupesemine ja kokkupanek, einete planeerimine, koristamine, kõikide kappide täitmine riiete ja jalanõudega, mis sobisid, kappide täitmine kõige tervislikemate toitudega ja veendudes, et me oleksime nii õnnelikud, kui võimalik.

Ja kõige tipuks, oli tal täiskohaga töö.

Ma ei saa kunagi ütelda, et ta oleks seda lauset kuuldes kuidagi eriti reageerinud, nii nagu seda mina teen. Ta pani selle välja nägema nagu midagi lihtsat ja loomulikku. Ma olen kindel, et mitmed emad on seda teinud ja teevad senimaani. Kuid mina ei ole üks nendest emadest.

Miks isad nii agaralt seda lauset kasutavad? Mis on nende kavatsused? Kas need on ka head? Kas nad üldse annavad endale aru? Kas me peaksime olema meelitatud? Kas me peaksime olema solvunud? Kas see on meie süü? Kas neid on ka nii kasvatatud? Kas emad ise mitte sellise asja väljakujunemisele kaasa ei aita?

Kuidas selline olukord võib tekkida isa poolt vaadatuna, loe SIIT!