Paljudes peredes on tülisid lähedus-kauguse reguleerimise teemal. See tähendab, et üks inimene on füüsiline — tahab lähedust, kallistusi, käest kinni hoidmist, ühist vaba aega koos veeta jne. Teine on rohkem kass, kes kõnnib omapead. Ta tahab oma ruumi, et mõned sõbrad oleks ainult tema sõbrad või mõni hobi ainult tema hobi.

Kunagi käis vastuvõtul üks paar, kellele soovitasin külmkapile kinnitada magnetitega paber, kus on teineteise all kaks joont, mille ühes otsas on „liiga kaugel“, teises „liiga lähedal“ ning keskel „parajalt“ ning andsin ülesande igapäevaselt mõlemal poolel oma tunnetust teise lähedusest või kaugusest määratleda. Kui nad tagasi tulid, tõdesid nad, et kui naise magnet oli joone keskel, siis mehe magnet oli kohas, kus oli kirjas „liiga lähedal“ ning kui mehe jaoks oli parasjagu lähedust, oli seda naise jaoks liiga vähe. Edasine töö seisnes selles, kas ja milline oli nende paindlikkus teisele vastu tulla nii, et nad iseendaga konflikti ei läheks.

Aga minul on ju õigus!

Tihti tullakse murega, et on palju tülisid. Inimeste arusaamad pisikestestki asjadest on erinevad ja millegipärast ei olda nõus teise seisukohtadega nõustuma. Kui suhe on alles noor ehk alla kahe aasta kestnud, võib oletada, et tegemist on ühiste reeglite paikapanemise perioodiga ning tülid mööduvad, kui on teada, kuidas meie peres asjad käivad ning mõlemad pooled sellega nõus on. Tihti aga kestavad tülid aastaid. Terapeudid ütlevad, et tüli tegelik põhjus pole kunagi pesemata nõud, vaid mida see ühe või teise jaoks tähendab.

Samas on tõesti inimesi, kelle jaoks võimuvõitlus on elu loomulik osa ja nad ei ole kunagi mõelnud, kelle vastu nad võitlevad. Tegelikult võiks ju paar olla meeskond ehk ajada ühte ja ühist asja — ühist elu. Tihti peab kliendikohtumistel meeskonnatööd harjutama, et see omaseks saaks ja sageli saab seda teha ühiselt otsuseid tehes ehk kõigepealt diskuteerides, argumenteerides ning siis otsustades. On oluline mõista, et vahel on suhte tervis olulisem kui oma õiguse taga ajamine. Küsin tihti, kas parem on olla tülis ja vihane kui vahest järele anda — mida sa siis kaotad? Kas eneseväärikus haihtub, kui järele annad? Rõhutan tihti, et selleks, et aktsepteerida teise seisukohta, ei pea sellega nõustuma ja ehk ei pea seda ka lõpuni mõistma a la „ma ei saa sinust aru, aga ma austan su otsust.“ Võib teha asju, mida kaasa soovib kuigi pole selge, miks ta seda nii väga tahab. Selline seisukoht eeldab teise austust ja usaldust ning loomulikult kompromissivalmidust ning suhte seadmist endast ettepoole.

Ta ei mõista mind!

Vaidluseid iseloomustab tihti see, et teise kohta öeldakse, et ta ei kuula mind ja ta ei mõista mind. Kuulamise osas käib nii, et üks esitab oma arvamust ja teine samal ajal mõtleb, mida ta vastu ütleb ning seetõttu ei suuda keskenduda esimese sõnumile, vahest ka eeldab, et eelneva kogemuse baasil tõenäoliselt räägib ta jälle “Sellest”. Teine variant on, et hakatakse esimese poole jutu peal juba vastu vaidlema või oma vaatenurka selgitama.

Aktsepteerida, leppida, andestada on kergem, kui püüad teist mõista. Selle jaoks on imago teraapias tore töövahend — imago dialoog, kus põhimõtteliselt teise juttu peegeldades olulistel teemadel räägitakse. See tähendab, et iga teise lause kordad partnerile enam vähem sõna sõnalt tagasi ning nii kui see pole päris see, mida rääkija mõtles, ta täpsustab ning kuulaja kordab nii kaua kuni ütleja jääb taasesitusega rahule. Samal teemal räägib üks end tühjaks ning siis vahetatakse rollid. Enne kuulajaks olnu võib kas muul teemal rääkida või öeldut kommenteerida. Kui olen harjutust paaridega teinud, siis tunnistavad eriti sageli mehed, et raske on aktiivselt kuulata — ühelt poolt, et tõesti aru saada, mida öeldakse, teiselt poolt kipuvad peas tekkivad vastulaused kuulamise ära rikkuma. Soovitan peegeldamist teha rahulikus õhkkonnas mitte tüli käigus ja just tõsistelt teemadel, kus on eriti oluline, et teineteist kuulatakse.

Ta lihtsalt peab ennast muutma!

Harvad pole juhud, kus paarist ühel poolel on kooselu jätkamiseks väga selge nõudmine ehk ta soovib, et teatud osas teine muutuks ja et ta teeks teatud asju teistmoodi või üldse ei teeks. Pehmem variant on siis, kui üks ütleb, et siis me nii palju ei tülitseks ja suhe oleks parem, kui teine ei teeks seda või toda.

Minu jaoks on siis oluline ülesanne koos paariga avastada, milline on süüdistaja ja muutumist nõudja panus sellesse, mis talle ei meeldi. Näiteks kui naisele ei meeldi, et mees ta peale karjub, siis võiks ta ise mitte esimesena karjumisega alustada või kui naine tahab, et mees temaga rohkem räägiks, siis võiks ta ise lubada oma juttu rohkem pause, et mehel tekiks võimalus sõna sekka öelda või siis ei peaks olema naine mehe öeldu osas nii hinnanguline, et mees ei julgegi oma arvamust avaldada ning naise pahandamisest hoidumiseks pigem vaikib.

Kui endale sisendatakse, et mul pole suhtes sellepärast hea olla, et partneri teatud käitumine ärritab, siis on süü teise peal ja sellega ka vastutus suhe jälle heaks muuta. Muuta saame aga ju ainult iseennast. Seega soovitan pigem lähtuda põhimõttest, et käitun, nii et olla oma partnerile hea kaaslane. Kui 50.- le lähenevad inimesed püüavad väita, et nemad enam ei muutu, siis mina usun, et inimene on võimeline muutuma kogu elu, aga loomulikult on seejuures oluline tahe.

Aga temaga koosolemine ei paku mulle seda, mida lootsin

Palju probleeme tekib sellest, et oma partnerilt oodatakse oma kõikide vajaduste rahuldamist. Naine tahab, et mees hästi tantsiks, teeks oma kätega valmis lastetoa mööbli, oleks seltskonnas jutukas kaaslane, huvituks poliitikast, kaunitest kunstidest, oskaks kõiges kaasa rääkida, oleks kirglik voodis, mõistev ja toetav abikaasa, mängiks pisipõnnidega, teeks perele süüa ja teeniks ka korralikult, et ennast majanduslikult kindlustatuna tunda. Ei välista, et kirjeldatud inimene eksisteerib, aga on kindlasti rohkem neid, kes igatsevad rohkemat, kui nende partner on. Ühelt poolt on tunne, et on sobimatu avalikult pretensioone esitada, sest tegelikult on ju kaasa tore ja paljudest sõbrannade valikutest peajagu üle. Teisalt ikkagi närib, et tahaks rohkemat.

Siin ma soovitaks kõigepeal teha vahet soovide ja vajaduste vahel. Vajadused on need ilma milleta me pikalt ei saa ennast hästi tunda a la turvalisusetunne, usaldus, austus jne; soovid võivad vahest olla lühiajalise mõjuga kapriisid a la käime koos teatris, loeme samu raamatuid ja arutame siis koos nende üle jne. Nii mõeldes võib jõuda järeldusele, et võib-olla tõesti ei pea remondi tegemiseks pelgama palgata erialaspetsialiste kuigi tegelikult nii väga meeldiks, kui mees oma kätega krohviks ja tapeeti paneks.

Tõsi, mõningate soovide ja vajaduste piir on hägune, aga siiski soovitan just vajaduste osas järgnevalt kaaluda, kas ka mõni teine kui oma kaasa võiks mõnda rahuldada. Kui naine on jutukas ja mees hea vestluspartner ei ole, siis see ei pea tingimata tähendama, et pead loobuma ühest rõõmust oma elus — eluseiku ja tundeid detailselt jagada võib ju ka sõbrannadega. (Igaks juhuks lisan, et suhet puudutavaid teemasid peaks ikka eelkõige oma kaasaga arutama.) Ei tasu oodata, et kaaslane rahuldaks kõiki mu vajadusi. Oluline on, et ta rahuldaks neid kõige peamisi ning neid, mis meie paarisuhte reeglitega sobivad.

Ta tegeleb kõige muuga, aga mitte minuga

Viimasel ajal on ehk töönarkomaaniat vähemaks jäänud, aga siiski on palju mehi ja naisi, kes pahandavad, et kaasa teeb liiga palju tööd või veedab liiga palju aega oma hobiga tegeledes.

Siinkohal toon tihti võrdluse armukesega ehk siis kirjeldan tööd või hobi kui armukest, sest mida see suhtega teeb on osalt sarnane — üks veedab tööl või hobiga palju aega, ta mõtted on selle juures tihti ka kodus olles, ta on sellele pühendunud ning otsekui konkureerib tähelepanu ja aja mõttes partneriga. Kui asjadest nii mõelda, siis nii mõnigi ehmatab ning soovib ajakasutuses ümberkorraldusi teha. Variant on ka partnerit oma hobisse kaasata, kui too on avatud meelega. Siis saab kiilu löövast tegevusest ühine ajaviitmine ja see kasvatab lähedust.

Mida süsteemses pereteraapias tehakse on see, et probleemide kohta küsitakse palju küsimusi, mis koos vastustega võiks ühel hetkel tekitada inimeses teistmoodi mõtte, kui tal seni oli a la kas nii on ka võimalik, sellisele variandile pole enne mõelnud. Kui teistmoodi mõte läheb idanema, siis võib toimuda mõttemuutus ning sellest alguse saada käitumise muutus.

Artikkel on täismahus varem ilmunud ajakirjas Eesti Naine