Foto: Unsplash
"Järgnev lugu ei ole kirjutatud selleks, et oma isa mustata või teda süüdistada. Pigem räägib see lugu andestamisest sellisele isale, kes seda võib-olla esmapilgul ei väärigi," ütleb kahe väikelapse ema ja Pesapuu Perekeskuse omanik Mariliis Lukk valusat minevikku meenutades.

Lapsepõlves oli minu suurimaks unistuseks kodust välja kolimine. Päriselt, ma vihkasin oma elu, vihkasin pideva hirmu all elamist. Minu jaoks polnud oluline, kus me elame vaid oluline oli, et me elaksime ilma isata. Eriti eredalt on meeles, kuidas väikeses kahetoalises korteris viiekesi elades olime meie, lapsed, magamistoas ja magasime ning järsku keset ööd kostis köögist tugev kisa ja karjumine, seejärel akende klirin. Keegi isa joomakaaslastest oli lihtsalt aknast välja hüpanud! Elasime siis mõnda aega nii, et tekk oli köögi akna ees. Olin siis 11aastane tüdruk ja läksin kooli silmad maas, nagu oleksin mina midagi valesti teinud. Meil oli imearmas naabritädi, kes meid aeg ajalt ikka oma koju varju võttis, kui asjad päris hulluks läksid.