Foto: Shutterstock
Ema keetis söögid, vanaema pesi ja triikis sokid-särgid, perepoja ainsaks mureks oli tööl käia ja kurta, kui väsitav see on. Kui juhtusin mainima, et olen titaga tegelemise ja tema öise piimaralli tõttu ümber kukkumas, kergitas mees imestunult kulme nagu nõukaaegse, peresuhetest rääkiva menuraamatu juhtumikirjelduses: “Ma ei saa aru, mida sa siin kodus päevad läbi teed... Juuksed on sul kammimata, söök tegemata, nõude virn kõrgub kraanikausis, tolmurullid nurgas... Ja seljas on sul ikka üks ja sama piimaplekiline kleit...” See mees on päriselt olemas ja ta on veel minu mees!

Nii alustab oma lugu naine ja ema, kes praegu enda kunagiste otsuste ja enda imekiire abielu üle imestab.

Meie tütar sündis kõigest aasta pärast esimest suudlust. Ei osanud kahtlustada, et kui 35aastane mees pole seni soovinud luua tõsist suhet, võib tema näol olla tegu enesekeskse teismelisega.

Läheduse ühisosa ei olnud jõudnud veel tekkidagi, kui kahekesiolek asendus teineteise asendamise ja kohustuste seeriaga: “Sinu kord titt magama kussutada!” ja “Kas sa talle pepukreemi määrisid?” Olin sattunud oma mehe muretu lapsepõlve röövija rolli ega teeninud kõigest mõni nädal pärast beebi sündi enam ära isegi kaasa pilgukontakti. Küllap tundusin oma vähimagi ligiolekuga kurnav ja tülikas.

Lapse sündides näib iseenda ja hobidega tegelemise luksus saavat vaid meeste privileegiks. Minu teinepool ei olnud erand. Esmaspäeval ja teisipäeval pokker, kolmapäeval mälumäng, neljapäeviti kaks korda kuus trenn, nädalavahetustel korvpall. Kui isand pärast tööd juhtuski koju tulema, kadus ta kähku kööki või arvuti taha, emotsionaalselt ikkagi eemal olles.

Olin seni naiivselt arvanud, et koduste pisiasjade pärast näägutamine ja peavalu ettekäändel seksist keeldumine on ainuüksi naiste pärusmaa. 

Kui beebi oli kaheksanädalane, pakkis mees asjad, teatades, et ma olen laiskvorst, kohtlen teda nagu teenijat ja tema niimoodi enam edasi elada ei suuda... Heakene küll, ta tuli tagasi ja ma uskusin, et sellest saab uus algus.