Laps, lapsepõlv, lapse elu Foto: Andres Putting
Vanematele ei meeldi oma lapsi kurvastada ja neile pahameelt tekitada. Paljud emad-isad teevad mida iganes, et järjekordset jonnihoogu ära hoida ja neile ei meeldi, kui laps saab nende peale pahaseks. Sellepärast ongi lihtsam lapse tahtmistele järele anda – peaasi, et ei nuta, eks?! Tegelikult ei ole selline kasvatusviis lapsele üldse kasulik ja lõhub teie suhteid rohkem kui väike vihapurse.

Limiidid ja reeglid on lapse jaoks olulisemad kui sa arvatagi oskad. Mudilased, kellele pole piire seatud, ei suuda oma emotsioone kontrollida ning end ise maha rahustada ja seetõttu nimetatakse neid tihti ärahellitatud jõmpsikateks. Miks see nii on ja mis siis lapsega tegelikult juhtub, kui sa otsustad lasta tal ise otsustada ega sekku tema valikutesse?

1. Vanemad lubavad asju, mis pole eakohased ja tulemused on lapsele kahjulikud

Laps, lapsepõlv, lapse elu
Foto: Andres Putting

Näiteks õhtune magamaminek. Mudilane keeldub õige ajal voodisse minekust, mängib, kuni väsimusest ümber kukub, mis siis, et kell on siis juba umbes üks öösel. Tulemuseks on üleväsinud ja pahas tujus mudilane, kes kurnatuse tõttu ei suuda teistega sammu pidada. Võimetus väsimuse tõttu õppida eakohaseid ja hädavajalikke asju on väga palju suurem probleem kui paar õhtut magamaminekueelset kisa. Ja mis seal salata — üleväsinud lapsega ei ole eriti meeldiv koos elada ka.

2. Lapse soovid täidetakse kellegi teise arvelt

Laps, lapsepõlv, lapse elu
Foto: Andres Putting

Kas ema, isa, õe-venna või kellegi teise soovid või heaolu kannatab seetõttu, et mudilane nõuab oma õigust taga. Lisaks sellele, et teised on pidevalt ebamugavas olukorras, õpib mudilane siit inimsuhete kohta seda, et temale peab alati viimane sõna jääma ja tal on alati õigus, mis ei tee temast tulevikus väga mõnusat sõpra või partnerit.

3. Laps ei õpi pettumuse ja kurbusega toime tulema

Laps, lapsepõlv, lapse elu
Foto: Andres Putting

Kui laps ei saagi teada, mis tunne on olla pettunud ja õnnetu, sest ta vanemad ei lasegi tal neid tundeid tunda, hakkab ta iga hinna eest vältima situatsioone, mis võiksid neid emotsioone esile tuua. See aga toob paratamatult kaasa enesehävitusliku käitumise — igasuguste riskide vältimise, nõudmise, et tema saab alati oma tahtmise, petmise jne. Kuna ta ei ole õppinud, kuidas keeruliste tunnetega hakkama saada, on tal väga madal EQ ehk emotsionaalne intelligentsus.

4. Laps ei õpi kunagi endale piire seadma

Laps, lapsepõlv, lapse elu
Foto: Andres Putting

Eneseregulatsioon on aga ülioluline nii lasteaias, koolis kui ülejäänud elus. Laps, kellel see oskus puudub, ei suuda aru saada tähtaegadest ja eesmärkidest, mistõttu ei suuda ta neist ka kinni pidada ja see takistab elus normaalselt või hästi edasi jõudmist.

5. Laps ei mõista, et õnn ja heaolu ei seisne asjade saamises või omamises

Laps, lapsepõlv, lapse elu
Foto: Andres Putting

Mudilane, kes on sünnist saati saanud kõik mänguasjad, mida hing on ihaldanud, hakkabki õnnetunnet seostama asjade omamise ja saamisega. Seetõttu ümbritseb ta end järjest rohkemate vidinatega ja kohe, kui tuju vähegi kehvemaks läheb, tõttab järgmisesse poodi, et endale „õnne“ osta. Kuid ta ei mõista, miks ta ennast oma asjadehunniku keskel ikkagi rahulolevana ei tunne…

6. Lapsel on palju raskem sisemist rahu ja stabiilsust saavutada

Laps, lapsepõlv, lapse elu
Foto: Andres Putting

Stabiilne sisemine rahu tuleneb õigest ja adekvaatsest enesehinnangust ja leppimisest kõigi oma emotsioonidega, ka raevu, pettumuse ja kurbusega. Vanemad, kes käituvad nagu need tunded oleks midagi valet ja ei luba oma lapsel neid kogeda, saadavad lapsele sõnumi, et see osa lapsest ei ole aktsepteeritav.

7. Lapsed peavad teadma, et vanematel ja lastel on peres erinev roll ja vanemate ülesanne on hoolitseda laste turvalisuse eest

Laps, lapsepõlv, lapse elu
Foto: Andres Putting