Ühel abielupaaril oli tõesti vähe raha. Mees käis tööl ja naine püüdis kodu kõrvalt teha karjääri fotograafias, mis teadagi on aeganõudev, ning temas hakkas arenema süütunne, et ta ei suutnud pere eelarvesse piisavalt panustada. Ning veelgi enam – ta ju pidi ostma fototarbeid, mis teadagi on väga kallid.

Üks tema headest sõpradest töötas restoranis ettekandjana ja see andis naisele mõtte – ehk võiks temagi sama ametit proovida.

„Ei, sa ei tee seda,“ keelas mees jõuliselt. „Tegele fotograafiaga, ja ühel päeval saadab sind edu. Ma tean seda!“

Mees põhjendas oma seisukohta nii: „Kasvasin üles naiste keskel, kes kogu aeg rääkisid, et kui nad kord juba abielus olid, pidid nad oma unistustest loobuma. Ja ma ei tahtnud, et sama asi juhtuks minu naisega. Kui päris aus olla, siis see, milline oli tema eluunistus, ei mänginud mingit rolli. Kas ta oleks tahtnud olla kodune pereema või realiseerida ennast fotograafias – vahet polnud, ma olin otsustanud teda toetada.“

Kui sellest otsusest sai mehe jaoks omamoodi õudusunenägu. Ta pidi töötama kahel kohal, et tasa teha naise sissetuleku puudumine pere eelarves. Päevasel ajal tegi ta oma tavalise päevatöö, seejärel sõi perega õhtust ning suundus õhtul teisele töökohale.

Kui naine fotograafina esimese tasulise tööotsa pakkumise sai, polnud tal õiget varustust ning ta oli valmis tööst loobuma. Kui mees läks ja ostist tema kaamerale uue objektiivi, sellise, mida selle töö tegemiseks vaja oli. Ja siis juhtuski, et tal polnud enam raha isegi selleks, et süüa osta.

Täna on naisel kasumlik fotograafiaäri. Kogu ümbruskonna reklaamtahvlitel võib näha tema fotodega plakateid. Ning tema äris töötab ka palju teisi, palgalisi fotograafe, kes peamiselt pildistavad ning naine ise teeb nüüd aina rohkem toimetajatööd.

Kuigi mehepoolne ohverdus laastas nende pangaarve, muutis see ka abielu – naine tunneb end hoitu ja armastatuna. „Mõnikord tunnen ma end süüdlaslikult, et meil kõik nii hästi on,“ rääkis ta. Selle eest, et mees tema unistuse teoks aitas teha, tunneb ta end eluaegse võlglasena.

Foto: Shutterstock

Kuid kui mees oma naise heaks sellist ohvrit poleks toonud või kui selle toomine võimalik poleks olnud, mis siis oleks saanud? Mis siis, kui mees oleks alla andnud? Võib-olla oleks mees jätkanud töötamist ametis, mida ta vihkas ning naine läinud osa- või täisajaliselt tööle või loobunud näiteks karjääriredelil tõusmast sellepärast, et uus amet nõudis reisimist?

Siinkohal annab paaridele teise võimaluse olukord, kui lapsed on juba suureks kasvanud ja pesast välja lennanud.

Üks abielupaar tegi väikese tagasivaate oma abielule siis, kui nende lapsed kodust lahkusid. Esialgu soovisid nad arutada, kuidas taas kahekesi olles edasi minna ning mida senine kooselu neile on andnud, mida mees naisele on tähendanud ja vastupidi. Kuid meheni nad tegelikult ei jõudnudki. Kolm päeva rääkisid nad hoopis naise uuest karjäärivõimalusest.

Mees oli niigi väga hõivatud, juhtides asutust, mille eelarve oli kümnete miljonite dollarite suurune. Kuid ta soostus keskenduma sellele, mida tema naine elus edasi võiks teha – kahekesi elamine oli nende jaoks uus olukord. Ja see mees mitte ainult ei rääkinud abielust ja perekonnast, vaid elas tõelist abielu.

Kui sinugi elus on selline olukord kätte jõudnud, siis võiksid koos abikaasaga aja korraks maha võtta ning möödunud ajale tagasi vaadata. Võiksite arutada, kumb teist on olnud see, kes on pidanud oma unistused kalevi alla matma. Võib juhtuda, et ohverdama on pidanud mees, kuid vabalt võib olla, et seda on pidanud tegema hoopis naine. Püüdke vaadata, kas uus olukord annab teile paindlikkuse ja võimaluse uuesti oma eluunistust täitma asuda? Või isegi mingi uue unistuse poole püüdlemine ette võtta?

Ning mõtle, kas sa sooviksid ka nüüd midagi ohverdada – rohkem aega, finantskindluse, olles pensionile jäämisele nii lähedal, või võtta kergemad töökohustused ning anda oma abikaasale teine võimalus? Kui vastus on ei, siis sa ei armasta oma naist piisavalt.

Mida see tähendab, kui ütled, et ohverdad oma elu abikaasa heaolu nimel? Võib-olla tähendab, see, et jääd plaanitust pisut varem pensionile, et saaksite koos reisida. Võib-olla tähendab see hoopis pensionile mineku edasilükkamist, et su naine saaks mõnda teistsugust karjäärivõimalust proovida – suurema energia, rohkemate ressursside ja vabama ajakasutusega?

Ning mida sa naisena mehe heaks saaksid ohverdada? Millise hobi või meelistegevusega tegelemisest tema on pidanud loobuma, et perekonnale pühenduda? Kas on mingi võimalus, et saaksid talle vastu tulla ja võimaldada nüüd selle hobiga tegeleda?

Armastava ja hooliva abielu alustalaks on abikaasade vaheline austus, seal hulgas ka austus nende kirgede, unistuste ja eesmärkide vastu. Mõnikord nõuab pereelu, et need unistused ja eesmärgid lükatakse edasi, kuid kui ollakse jäänud kahekesi, on võimalik neilt tolm pühkida ning realiseerida.

Kuidas aga üks Eesti mees õnneliku abielu saladuse avastas, seda loe SIIT!

Allikas: familyshare.com