Mul oli kogu aeg tunne, et äkki midagi juhtub

Vahel on raske ületada endas hirmu- või häbitunnet ja pöörduda enda või oma lapse murega psühholoogi, psühhiaatri või mõne muu spetsialisti poole. Ometi on see kõige kiirem ja tõhusam võimalus hädale lahendust leida.

Rakveres sündinud ja kasvanud Meelika oli kümneaastane ja käis kolmandas klassis, kui tal tekkis kohutav hirm kaotada oma vanemad. “Mu ema on pärit Venemaalt ja isa Eestist, nad mõlemad olid väga töökad inimesed. Meie kodus oli alati esimesel kohal töö, alles siis, kui töö tehtud, sai mõelda muule. Ma ei tahtnud oma murega vanematele tüli teha ja ega meie peres tunneteks või nendest rääkimiseks suurt aega ei jäänudki,” analüüsib Meelika tagant­järele oma hirmu põhjusi. Nii kogunes väikese tüdruku õlule tilkhaaval raske koorem. Esialgu väljendus see klammerdumisena ema külge, lõpuks lahvatas aga paanikahoogudena.

“Kui ema läks kolme kilomeetri kaugusele poodi, hakkasin kartma, et ta ei tule enam tagasi. Või kui ta sõitis Moskvasse vanaemale külla, muretsesin, et ta jääbki sinna. Kui isa pidis Tallinna komandeeringusse minema, arvasin, et ei näe teda enam iial. Või mõtlesin, et tema töö juures juhtub midagi koledat ja ta saab surma. Mul oli kogu aeg tunne, et äkki midagi juhtub.” 

Kui vanemad kinnitasid tütrele, et nendega ei juhtu midagi, keeras see tüdruku hoopis lukku, sest ta ei suutnud uskuda sellesse, mis oli vastupidine tema sisemuses keenud tunnetele. Ühel hetkel oli Meelika seisundis, kus teda valdas pidev ärevus: süda peksis, keskendumisvõime oli häiritud ja vererõhk nii kõrge, et arstidele tundus uskumatu, et selline asi nii väikse tüdrukuga juhtuda võib. 

Ühel hetkel sai Meelika vanemate kannatus otsa ja nad ütlesid: “Kuule, lõpeta ära, kaua see kestab!” See aga pani tüdruku tundma, justkui ei võtaks vanemad ta muret tõsiselt. Iga õhtu lõppes sellega, et Meeli­ka­­ nuttis end magama.