Nähtamatud jõud, mis abielunaise õnne tapavad, on igapäevased väljakutsed suhte- ja majapidamisteemadel, kodutööd ja laste eest hoolitsemine. Seda kirjeldatakse intellektuaalse, vaimse ja emotsionaalse lakkamatu tööna ning teadlased on kindlaks teinud, et abielus olevad naised teevad sellest tööst palju rohkem ära kui mehed.

Tulemuseks on hõivatud mõttemaailm mitmes tähenduses: naise vaim on kogu aeg töös, segajatena sõidavad sellesse pidevalt sisse teiste inimeste vajadused ja naised tunnevad, justkui polekski nende elu ega isegi mitte mõtted tõeliselt nende enda omad. Naised minetavad oma vaimukerguse öeldes kogu aeg „Jah!“, „olgu nii, teen!“, „Tänan sind!“ ja „Täpselt nii!“

Ning küsivad endalt pidevalt, miks selline ebavõrdsus perekondlikes suhetes siiani püsib? Kas meestel on peas ainult need asjad, mille üle nemad mõelda võivad – nö mehelik mõttetöö? Kas samast soost paaride vahel on tööjaotus peres samasugune? Ning mida selle probleemiga peale hakata? Kas mehed ka kogu aeg igapäevaasjade ja hakkamasaamise peale mõtlevad?

Kuigi on olemas erandeid, on tõsi see, et ebavõrdne tööjaotus on peredes tüüpiline. Kahe leivateenijaga mehest ja naisest koosnevates peredes töötavad mees ja naine umbes võrdse arvu tunde, kui võtta arvesse makstud ja tasuta töö hulka – 54 ja 53 tundi nädalas. Naiste tööst 2/3 moodustab tasuta ja 1/3 makstud töö, meestel on suhe vastupidine.

Mehed teevad loomulikult samuti oma töid ja ka nende mõtted on hõivatud, eriti selliste mõtete poolt, mida peetakse maskuliinseks. Näiteks vastutavad mehed selle eest, et muru saaks niidetud, auto oleks hooldatud ja räästarennid puhastatud. Meeste tööde hulka kuuluvad ka mööbli parandamine, tualetipoti ja kraanide kõpitsemine, sõidukite õli ja rehvide vahetamine …

Kahtlemata on need tööd olulised, kuid paraku tuleb neid teha kas korra nädalas, igakuiselt või sügisel ja kevadel või koguni üks kord aastas. Selline sagedus pole võrreldav kogu selle koormaga, mille eest naine vastutab: õhtusöök, pesu pesemine, auto ühiskasutuse jagamine, laste kool, trennid ja huviringid. Naise vaim on järelejätmatult ja lakkamatult koormatud, tunduvalt enam kui meestel.

Võrdne jagamine on väljakutse

Tavaliselt tänapäeva peredes sellist ebaõiglust tööde jagamisel ei planeerita. 80 protsenti naistest ja 70 protsenti meetest ütlevad, et nad soovivad suhet, kus kohustused on sugude vahel jagatud paindlikult ning eelistavad, et jagamine on parem, kui see, et asjad on nimetatud meeste ja naiste töödeks.

Kõik on kena, kuid tavaliselt see nii välja ei kuku. Ning sellepärast, et välised jõud sunnivad nii erisoolisi kui samasoolisi paare töid-tegemisi ebasümmeetriliselt jagama. Kaks kolmandikku gay- ja lesbipaaridest, kus mõlemad töötavad, tekitavad peres meeste-naiste tööjaotuse. Selle põhjuseks ei saa olla soolised stereotüübid, ideoloogia või inimloomus.

Paljuski toimib ka kaasajal 1950ndatest pärit koduperenaise/leivateenija mudel. Eeldatakse, et töötavatel pereliikmetel (meestel) on kodus inimene (naine) ning meeste, kes ju nii rasket tööd väljaspool kodu teevad, justkui polekski vanemlike ja majapidamislikke kohustusi. Arusaamine mehe tööst on see, mis mehed perekonnast eemale viib.

Kuid puhkuse võtmine pole lahendus. Enamik peresid ei saa endale lubada, et mõlemad, nii mees kui naine, töötavad osaajaliselt. Ning tavaliselt, püüdkem olla nii võrdsed kui tahes, palgalõhe on naiste poole kaldu, nad teenivad tavaliselt meestest vähem. Aga tööpäevad on sama pikad, sinna veel majapidamine otsa ja nii saab ka õnn otsa, sest naised on liiga kurnatud.

Kuidas kodutööde jagamine suhet ja isegi seksi mõjutab, loe SIIT!

Varitsev kriis

Kõigi nende asjade tulemusel leiavad paarid end sageli ristteelt: nad planeerisid tööde jagamist, kuid nüüd on käes kohutav reaalsus, et plaanid pole tõeks saanud. Mõned jäävad selle ebaõigluse juurde juurde, teised püüavad aga leida kompromissi. Kuid missugust?

Ja siinkohal lähevad asjad sageli inetuks. Tehti uuring, kus küsitleti 7000 gümnaasiuminoort nende arusaamise kohta abielust ja kodutöödest, mis hõlmas ka küsimusi selle kohta, kuidas plaanitakse jagada kodutöid. Neilt, kes plaanisid töid tasakaalukalt jagada, ei küsitud mitte ainult seda, vaid uuriti ka plaan B kohta. (Mis saab siis, kui ideaalset jagamist ei tule.) Plaan A oli see, et 80 protsenti naistest ja 70 protsenti meestest ütlesid, et nad pooldavad võrdset tööjaotust ning traditsioonilised soorollid tuleks unustada. Plaan B aga kujunes risti vastupidiseks ja katastroofiliseks: 70 protsenti meestest soovis kinni pidada traditsioonilistest soorollidest. Tulemuseks oli see, et peaaegu 75 protsenti naistest, kes traditsiooniliste rollide raamesse end suruda lasid, ehk kõik kodutööd ja laste ning majapidamise enda peale võtsid, avaldasid hiljem soovi lahutada. Ja mis õnne saabki olla peres kus üks partneritest on pidevalt surmani väsinud ja kogu pereteemalist igapäevamajandamist enda õlul kannab?

Nõuanne: peame oma kaasade ja tulevaste abikaasadega rääkima igapäevakohustuste jagamise ideaalplaanidest ja varuplaanidest. Kui räägime ainult sellest, mida tahame või lihtsalt eeldame mingit tööjaotust, uurimata, mida arvab partner, oleme mingil hetkel keset ohtlikku tüli. Igas abielus on olemas mured – sest töö, majapidamise ja lastega tegelemine on väljakutse ja muresid tekib alati. Kuid me saame kindlustada, et mured-probleemid ei raba meid jalust, et me oleme teadlikud, kuidas partner tööjaotust ette kujutab ja kui palju ta on valmis panustama.

Kui suurt rolli mängib abieluõnne loomisel kodutööde jagamine ja isa suhe lastega, loe SIIT!

Allikas: time.com