Foto: Shutterstock
“Mõni läheb lõbumajja, mõni hakkab mängima, mina valisin viimase,” sai Kärt (36) lõpuks mehelt ülestunnistuse. Naine jagab karmi kogemust, kuidas ta avastas, et tema lapse isast on kujunenud hasartmängusõltlane.

Hetkest, mil lakkame olemast teineteise jaoks ime, on tihtipeale kõik läbi või teel allamäge. Ka minu pereelu tundus ime, kuni sõitis sisse karm tõde. Minu elukaaslasest ja lapse isast oli saanud salamisi mängur, kelle hasart ja kirg raha seaduslikes ning põrandaalustes mängupõrgutes tuulutada oli võtnud juba päris laiad mõõtmed.

Loomulikult adun, et kõik see ei juhtunud üleöö. Ühel hetkel lihtsalt märkasin tema kasvavat võitlust justkui taevast alla sadanud stressi ja pingega, täheldasin närvilisust suhetes lähedaste, töökaaslaste ja sõpradega.

Kõik oli juhtunud samm-sammult ja ma ei saanud aru, miks. Ta oli füüsiliselt alati kohal, kuid vaimselt eemal. Ainsad rõõmsamad hetked olid reisidel, kuid tagasi jõudes läks kõik endistviisi. Ideaalne päev läbi tema silmade oli see, kui keegi ei häirinud, küsinud, helistanud, nõudnud, uurinud ega puurinud. Ehk siis aeg, kui ta sai rahulikult end magamis­tuppa lukustada ja oma stressi­agoonias vireleda. Olin oma peas läbi mõelnud kümneid variante alates armukesest muude “lisadeni” välja. Kahjuks mängu­sõltuvus oli viimane neist.

Vaid pisut enne tõe ilmsikstulekut viskas ta kahel korral õhku palve jätta ta rahule, sest on haige. Oskasin asja näha vaid meditsiinilise mätta otsast ja rohkem ta ei rääkinud ka. Alles kuid hiljem mõistsin, et see oli meeleheitlik appikarje.