Põlgus

Segu vihast ja vastikusest on palju mürgisem kui lihtsalt negatiivsus või tusk, hõlmates endas seda, et näed partnerit endast pigem madalama kui võrdsena. Võtke näiteks tavaline vaidlus selle üle, mida poest osta. Kui sa koju jõudes avastad, et abikaasa on ostnud õhtusöögi valmistamiseks habanerode asemel paprikaid, kas sa siis kuulad, kui ta ütleb, et tegelikult sa ei öelnud talle, millist sorti pipart osta? Ja kui sa saad aru, et tal on õigus, kas sa siis vabandad? Või sa mõtled, et „milline idioot siis ei tea, millise toidu sisse milline pipar käib?“

Põlgus tähendab, et oled ennast oma partneri vajaduste ja tunnete suhtes lukku keeranud. Kui sa tunned pidevalt, et oled targem, parem ja tundlikum kui tema, ei võta sa tema arvamust mitte ainult vähemväärtuslikuna, vaid paned ennast aina vähem ja vähem tema olukorda ega püüagi näha asju tema silmade läbi.

Pidev kriitilisus

Sarnaselt põlgusega pöörad sa oma partneri käitumise (mis ta tegi) arvamuseks tema iseloomu suhtes (milline ta on). Ütleme, et su partneril on vastik komme jätta oma hommikupudrukauss koos jääkidega vedelema. Kas sa ootad, kuni ta koju saabub ning ütled, et selline käitumine häirib sind ja soovitad tal leebelt kauss tühjaks teha ning see kraanikaussi või nõudepesumasinasse panna? Või mõtled endamisi „miks ma küll elan tüübiga, kes jätab pooleldi tühjaks söödud pudrukausi vedelema?“.

Aja möödudes sellised personaalsed halvustamised kuhjuvad ning toidavad tumedaid tundeid nagu kibestumine ja põlgus.

Pidev kaitseseisund

Kui märkad, et võtad rasketes olukordades pidevalt ohvri rolli, siis võid olla süüdi selles, et oled liigselt ennastkaitsev. Hilinete näiteks sugulase pulma. Ja sina ütled kohale jõudes esimese asjana, et see polnud sinu süü. Või sa mõtled enne, kui midagi ütled? Sest sinu ütlus võib süüdlasena näidata partnerit, kes polnud tegelikult süüdi selles, et sa veetsid ajal, mil teil oli ettevalmistuseks vaid tund, kaks tundi duši all?

Rasketes olukordades vastutuse võtmine võib olla ebamugav, kuid sageli päästab just see asja liigselt suureks paisumisest. Esimeste abieluaastate vältel toimuvate lahutuste puhul – see on üks kõrgeima lahutusmääraga aegu üldse – on negatiivsuse sisestamisel tegemist justkui vesiliival kõndimisega: lihtne sisse astuda, aga raske välja pääseda.

Müüri ehitamine

Sa tunned ära, millal tüli tekib. Süda hakkab pekslema ja hääl muutub aina valjemaks. Aga kui asi on juba piisavalt tuliseks läinud, kas sa siis haarad telefoni, jalutad eemale ja lihtsalt eirad oma partnerit?

Vestluste blokeerimine on suhte suhtes sama mürgine kui põlgus, sest sa eemaldud käsitlusel olevast probleemist. Jah, tülitsemine on heade aegade vastand. Kuid ajutised ebamugavad olukorrad on üsna sageli sellised, millesse sattudes hakkad oma käitumist mõistma ning häirivatele probleemidele lahendust otsima.

Ära satu paanikasse!

On oluline meeles pidada, et igaüks meist käitub aeg-ajalt niiviisi ja see on täiesti normaalne. Kui negatiivsed käitumismallid aga liiga tihti korduma ja meeldivat suhet rikkuma hakkavad, põhjustab see kahtlemata probleeme. Võitluses sellise käitumisega on esmalt vaja aru saada, et see, mida sa teed on midagi, mis suhet lõhub. Kui suudad välja nuputada, kuidas sellist käitumist vältida või asendada see millegi positiivsemaga, muutub teie suhe tõenäoliselt hoopis tugevamaks.

Allikas: iflscience.com