Foto: pressimaterjalid
23-aastane Marko Jakimenko kirjutab raamatus "Nohik. Otse ja ausalt" oma kogemusest koolikiusatavana. Avaldame katkendi raamatust, kus ta avameelselt kirjutab kogetust: "Eks ma olen nohik siiamaani, aga nüüdseks munadega nohik, kes on oma minevikust palju õppinud ning püüab natukenegi nende noorte elu kergemaks teha, kelle jaoks 1. september on aasta kõige hirmsam päev, sest algab jälle kool."

Mõtleme kõik korra oma esimeste koolipäevade peale. Paljudele meenub hirm, paljudele ebameeldivus, paljud olid kindlasti ootusärevad, aga kas oli ka kedagi, kes päriselt rõõmu tundis?

Tegelikult on peamiselt kahte sorti inimesi: ühed, kes ei viitsi, ei taha või neile ei meeldi õppida, ning teised, kes tahavad õppida, aga ei õpi koolis käies mitte midagi.

Esimese rühma inimesed on tavaliselt need, kes kipuvad teise grupi inimesi kiusama, lõpetavad ise suhteliselt kiiresti oma haridusteekonna ning töötavad tänasel päeval kas kusagil nõudepesijana, tehases või äärmisel juhul mingi spetsialistina.

Ja siis on see teine seltskond inimesi, kes tulevad kooli, et õppida. Aga ei saa. Sest neid kiusatakse, narritakse ja segatakse tundides nii palju, et õppimisest koolis ei tule midagi välja. Tihti on nii, et see väike nohik, kes hommikul kooli saadeti, tuleb pärast kooli koju ja hakkab õppima. Õpib kõik ilusti üle, mis õpetaja tunnis seletas, sest koolis oli võimatu midagi meelde jätta, kuna kogu õpetaja energia läks klassis korra hoidmisele.

Mõni teine proovib õppimata jäänud ja tunnis raisatud aega trenniga tasa teha, et seal kõvasti uhades ja treenerit kuulates kuidagigi tunda, et kogu päev ei läinud raisku. Tegelikult tahaks ju õppida ja inimesena areneda, aga miks peab koolis iga päev niisama istuma, kui seal seda teha on võimatu. Sest mis on õppimine? Õppimine on ju arenemine, aga kui seal ei toimu mingit arengut, siis miks ma pean seal olema? Olen seda ise nii palju kordi tundnud.

Kusjuures tean omast käest, et kui haigeks jääda või seda ka teeselda ning näiteks kaks nädalat puududa, siis sa jõuad selle ajaga iseseisvalt kolm-neli korda rohkem õppida, kui teised sama ajaga koolis õpivad. Sest üks korralik nohik ei tee ju kodus mingisuguseid vahetunde, ei kiusa ega sega iseennast – ta õpib. Ning kui tahab, magab pool päeva maha, aga jõuab ikkagi kõik ära õppida. Kas te olete kunagi mõelnud, kui palju aega võtab tundides kodutööde kontrollimine, korra tagamine, hinnete panemine ja kõik muu selline jama?

Metsikult! Ja see on täielik ajaraiskamine! Kujutage ette, et teile pandaks tööjuures hindeid, ja mitte niimoodi sõbralikult, vaid ikka võimalikult karmilt. Näiteks sooritad tööjuures midagi halvasti, saad negatiivse hinde oma tööpäevikusse, lähed koju ja saad veel ka oma elukaaslase käest sõimata, et rumal oled. Ei tahaks ju väga sellist elu elada ja sellises kohas töötada. Aga miks siis lapsed peaksid?

Mis kuradi ühtekuuluvusest me räägime, kui õpetajad kui eestvedajad peaksid ikkagi inimesi motiveerima ja aitama, aga selle asemel nad hindavad, karistavad ja alandavad. Ei mõista, ei kuula ja muudkui suruvad oma tõde peale. Ja nii enamasti ongi, et paljud õpetajad, kes meie lapsi juhendavad, hoiavad kümne küünega kramplikult oma töökohast kinni. Ei julgeta vaadata väljapoole etteseatud piire ning ülesandeid. Lisaks on tihti õpetajatel tõsised hirmud muutuste ees ning sellepärast nad nõuavadki nii lastelt kui ka iseendalt mingisugust standardset jama, mis ei tee tegelikult mitte kedagi õnnelikuks ning millest ei ole mitte kellelgi mitte midagi õppida. Ja siis nad lisavad sellele juurde veel tunnikontrollidega hirmutamise ning mahukad kodutööd. Ja mitte keegi ei tee mitte midagi. Ei direktorid, ei haridusminister, ei õpilased, ei lapsevanemad.

Ma tean väga hästi, et kui kiusamisi koolis ei lõpetata, siis lähevad asjad ainult hullemaks. Mis te arvate, et ma ei ole mõelnud oma kiusajat maha lasta? Ikka olen. Sõnadega võitleja ma ei olnud, sest mida sa võitled, kui vastased võisid iga kell hakata selle üle ilkuma, kuidas sa räägid. Ja peksja ma ka ei olnud, sest kodus olid sellised asjad mul ära keelatud. Salamahti muidugi, kui oli vaja kellelegi hädaolukorras rusikaga anda, siis ma andsin ka. Aga see oli ka nii, et ikkagi viimase võimalusena, kui närv täiesti mustaks aetud oli. Muidu ei hakanud ma kunagi niisama rusikatega vehkima.

Mis mul siis muud ikka üle oleks jäänud, kui igapäevaselt minusse halvasti suhtutakse, halvustatakse, laimatakse, noritakse, naerdakse minu üle. Kui mul oleks olnud toona, kooli ajal võimalik relv hankida, siis ma oleksin oma kiusaja arvatavasti lihtsalt koolitulistamise korras maha lasknud.

Tagantjärele mõeldes – jumal tänatud, et sellel ajal ei olnud võimalust relva kuskilt hankida. Nüüdseks on viha lahtunud ning enamasti tunnen neile kiusajatele vaid kaasa. Ma ei ole kordagi mõelnud kättemaksu peale. Isegi kui ma viimati, vist neli aastat tagasi, oma kiusajat nägin, kes kohe esimese asjana pilkas „Kuidas käsi käib,“ viidates, et murdsin kunagi teda lüües oma käeluu, ei tekkinud mul mingeid suuri emotsioone. Tundsin küll vastikust selle inimese vastu, kuid pärast pikka enesega võitlemist suutsin kõike mõistusega võtta. Ning otsustasin, et vihkamine ei ole minu jaoks lahendus. Ka kättemaks mitte. See on kõik lihtsalt üks halb minevik, millest oleks aeg juba lahti lasta. Mis siis, et ta pilkab. Mis siis, et ta tänaselgi päeval naerab mu üle. Mis sest, et ta on meelega pahatahtlik. See on tema elu. See koorem on tema kanda.

Mis sa arvad, et see meelega, mõnuga teistele haiget tegemine on ainult ühekordne asi? Ei ole. Eks see sama kiusaja kogeb mingi hetk oma elus suure tõenäosusega raskekujulist depressiooni, lisaks on tal kindlasti suured raskused oma lähisuhetes ning üldse inimestega suhtlemisel. Võib-olla töökoht, kus ta töötab, on üsnagi halb.

Võib-olla ei ole ta tänu oma iseloomule leidnud ühtegi inimest enda kõrvale. Või kes teab, ehk on ta tänaseks juba vanglas kinnigi istunud. Või mis veel hullem, äkki ta on tänaseni oma suhtluselt ja suhtumiselt täpselt sellel samal tasemel, kus ta oli siis, kui ta sind kiusas? Kas saad aru, kui õudne see on?

Või vähemalt minu arvates on. Kuigi ma ei tea ta elu nii täpselt, tunnen, et ma ei tahaks mitte mingil juhul tema kingades olla. Ma ei tahaks olla tema. Kuid ma ei taha teda ka tögada. See ei ole minu eesmärk. Kõik, mida ma tahan öelda, on see, et selle asemel, et kogu aeg kõigi vastu olla ja kogu aeg võidelda, on palju targem hoopiski kaasa tunda ja proovida mõista. Maailm ei keerle ainult sinu ümber, ja usu või ära usu, aga suurem osa inimesi on sellised, nagu nad on, üsnagi ratsionaalsetel põhjustel. Seega selle asemel, et oma kiusaja elu põrguks muuta ja talle haiget teha, istu maha ja mõtle selle üle, mis võis küll tema elus nii valesti minna, et ta selliseks muutus?

Kui sa juba sellest mõtled, siis saad aru, et kõige esimene samm terveks saamisel on kõige ümbritseva suhtes tähelepanelik ja kaastundlik olla. Tähelepanelik, et märgata. Ja kaastundlik, et mõista. Et päriselt mõista. Kui kõik tunneksid üksteisele kaasa ja prooviksid üksteist mõista, siis ei oleks sõdasid, peksmisi, koduvägivalda, tänavavägivalda, ja võib-olla oleks ka kuritegevuse näitajad madalamad. Kõik need kuradi jamad oleksid olemata, kui inimesed üksteist mõistaksid. Aga seda on juba päris palju palutud.

Raamatu saad endale soetada SIIT