.
"Ta vaid lõbustab last nädalavahetustel, laps eeldab koju tulles aga ka minult tippatasemel meelelahutust. Mina argipäevaemana koordineerin kooliskäike ja muid kohustuslikke tegevusi," on ema nördinud.

Kas lahus elavatel vanematel tuleks lapsega koos olles tekitada ühesugune rutiin, reeglid ja kasvatus? Või peaks laps suutma kohaneda kahe täiesti erineva koduga? Oma erinevaid kogemusi jagavad emad ja isad, lahendusi pakub psühhoterapeut.

Mari (26) läks lapse isast lahku neli aastat tagasi ning kaheksa-aastane tütar elab igapäevaselt emaga. Iga kuu veedab laps kolm nädalavahetust isakodus ja ühe nädalalõpu emaga. Nädala sees elab tüdruk ema juures ja käib sealt koolis. 

Nädalalõppudel koos isaga võetakse ette aga palju põnevat: käiakse kinos ja poodlemas, süüakse restoranis ja kohvikus. Isa juures õppimist ei toimu ja puudub ka täpne päevaplaan. "Nii jääbki lapsele mulje, et kõik tore toimub isaga ja kodus pole midagi lõbusat," kurdab Mari. 

Mari on läbi käinud kaks kohtuteed, kord nõudis ta lapse isalt välja elatise ning teinekord koostati graafik, millal on tütar koos isaga. “Teine võimalus olnuks, et laps on kaks nädalat minuga ja kaks isaga, aga see oli minu jaoks täiesti vastuvõetamatu elukorraldus. See lööks kõik pea peale. Arvan, et lapsel peaks olema siiski kindel kodu, kuhu iga päev tulla.” Kuid seegi lahendus ei toimi hästi.