Foto: Ago Tammik
Kooselu tekkides ja laste sündides kujunevad igas peres välja omad tavad, kuid kõikides normaalsetes peredes esineb kindlasti ka kõrvaltvaataja pilgule teatavaid ebanormaalsusi.

Väga tavalise Pärnus elava Eesti pere — Soobikute — ebaharilikud harjumused pärinevad valdavalt Tiibeti kultuurist.

Pikema sissejuhatuseta on Soobiku Kaido (45), Silva (42), Uku (12) ja Ellu (10) mõned märgatavamad iseärasused järgmised:

  • Laste telefonid on rumalad.

  • Telekas on pidevalt ülekuumenenud ja põleb.

  • Isa ja ema taovad ülekuumenenud ekraani ees õhtuti trummi ja jorisevad võõras keeles.

  • Issil on pidevalt pael sõlmega kaelas ja lisaks kannab ta puupärleid.

  • Soobikute pere ei tapa kedagi ega söö surnud olendeid.

  • Enne sööma asumist antakse kõik toit hoopistükkis teistele ära.

  • Ema ja isa on paar kuud aastas perest eemal ning istuvad täiesti pimedas ruumis või erakluses, vahtides oma naba.

  • Pere vannituba on šampoonidest, geelidest jm tavapärastest pudelitest tühi.

  • Emme kannab vanavanaema palituid ja ei tahagi uusi.

Kui see valik tundus tõesti imelik, siis lubagem selgitada, et tegelikult on need täiesti normaalsed ebanormaalsused.

Foto: Ago Tammik

Tuleb muidugi tunnistada, et rumalad telefonid ja ülekuumenenud telekas ei pärine otseselt Tiibeti vanades ürikutes kirja pandud soovitustest pereelule. Ometi on Kaido ja Silva Tiibeti traditsioonilise meditsiini terapeutidena ning vaimsete praktikate harrastajatena sellise eluviisini jõudnud. Kuna rõhuasetus nende igapäevastes harjutustes ja püüdlustes on meele ja emotsioonide rahustamisel, on välja kujunenud nõnda, et nende elutoas olevalt ekraanilt näeb vaid rahulikke tuleleeke ning selle n-ö telepildi sisselülitamiseks on vaja asetada ekraani taha paber ja puud ning tõmmata tikku.

See kollakaspunane pilt on lastele ka arvuti eest. Külma ja sinise ekraaniga ei oska nad midagi muud peale hakata, kui oma tunniplaani vaadata. Igaõhtuse kuuma ekraani ees võtavad ema ja isa välja trummi ning hakkavad tiibeti keeles laulma, õigemini jorisema. Lapsed istuvad vahel kõrval, teinekord otsustavad aga vanemate kultuuriprogrammiga mitte liituda, sest normaalsem on järgmiseks päevaks koolitükid ära õppida. Silva ja Kaido jorinad on aga sügavad Tiibeti rituaalid nende patsientide tervise hüvanguks ning oma pere elust takistuste eelmaldamiseks. Seda, kuidas see toimib, pole veel normaalses teaduslikus kirjanduses lahti seletatud. Kuigi teadus ei mõista, siis kogemus ütleb, et see toimib — on toiminud aastatuhandeid Tiibetis ja ennäe, toimib ka Eestis. Vähemalt Soobikute maailmas.

Uku ja Ellu vanemad teevad veel mõningaid napakaid asju. Näiteks siis, kui teiste emad-isad vinnavad jõusaalis hantleid või kargavad valju muusika saatel fitnesssaalis, pillub Silva ennast kodus sadu kordi kõhuli maha ja tõuseb siis jälle püsti. Kaido keerutab aga hommikuti naba, nii et higi leemendab. Ema nimetab oma aeroobikat Tiibeti liikumismeditatsiooni kummarduste harjutusteks ning isa väidab, et tema ei tee nabatantsu, vaid Ne Džang joogat. Mine tea, võib olla on Kaidol väike nabatantsu karjäär siiski perspektiivis, sest kunagi nooruses olevat ta basskitarriga suurtel lavadel leiba teeninud ning nüüd võib olla tekkinud soov ka nabaga laineid lüüa. Eks aeg paljastab tema tõelise motivatsiooni.

Naba on Soobikute peres üldse kesksel kohal. Nagu vist kõigil kodanikel siin maamunal. Normaalne! Pärnu peres avaldub see veel nõndamoodi, et isa ja ema kaovad igal aastal ligi kaheks kuuks kordamööda ära ning istuvad Jõõpres, pere maakodus, üksikus ruumis või täiesti pimedaks ehitatud majas erakluses. Nad ütlevad, et lähevad oma naba vahtima. Kui seda on piisavalt vahitud, siis on „nabandusest” nii kõrini, et väheneb soov näha ennast maailma nabana.

Normaalses argielus on pereisal ja sageli kogu perel pael sõlmega kaelas. See punane nöör on Uku ja Ellu vanemate sõnul samasugune turvavidin, nagu teistel inimestel tasku servast välja tilbendavad helkurid. Soobikute paelad on tiibeti õpetajate — laamade — poolt antud ohutised. Kuidas ning mille vastu need punased nöörid kaitsevad, on pikem jutt, aga helkureid kannavad Soobikud muidugi ka. Puupärleid isa Kaido kaelas nimetatakse maalaks ning neid kasutakse mantrate pomisemise ajal tööriistana.

Foto: Ago Tammik

Mobiilid on Ukul ja Ellul rumalad, sest taskus olevad nutitelefonid kippuvat laste nutikuse ära varastama. Soobikute vanemate telefonid ei ole rumalad, sest neil peab olema kaasaja elu mõistes vajalikku nutti osa tööd ära teha. Lisaks väidavad vanemad, et neil on piisavalt tarkust oma pead telefoni eest hoida ning viimast võimalikult vähe kasutada. Ema seda peaaegu ei teegi. Isa tarkust kinnitab asjaolu, et aasta tagasi tabas ta Soobikute perre ilmunud tahvelarvuti varguselt ning enne, kui viimane oleks Kaido aja ja meeled täielikult pihta pannud, küüditas ta pahareti kuskile kapi otsa, kus ta kuude viisi tolmu kogub.

Peale meelerahu ja tasakaalu räägitakse Soobikute peres palju ka põhjusest ja tagajärjest. Seda peab iga teo puhul arvestama. Ema Silva korrutab näiteks pidevalt, et suurtes hunnikutes igasuguste pakendisse topitud toodete tarbimine annab põhjuse ränkadeks tagajärgedeks looduses. Selline mõtteviis muutub järjest enam kogu ühiskonna normaalsuseks. Ometi ei ole veel eriti tavapärane näha vannituba, kus pole ühtegi šampooni-, dušigeeli- või palsamipudelit. Pole ka kreeme, toonikuid ja muid tavapäraseid hügieeni- ja ilutooteid. Silva käib mõne kuu tagant oma seebitootjast lapsepõlvesõbra Kaire juures ning ostab pakendamata ebastandardseid seebikontsusid. Kogu pere juuksed on Kaire seepidega juba nii harjunud, et palsamit pole vaja. On olnud ka aegu, kus juukseid kasitakse munakollase, sooda ja meega ning hambad lüüakse läikima Silva enda tehtud mündimaitselise söepastaga. Kreemide asemel määrib ta ennast nagu pannkooki kookosrasvaga. Lastele tundub, et ega ta seepärast teistest emadest koledam pole. Pigem vastupidi. Oma ema ju. Normaalne!

Foto: Ago Tammik

Silval ripub kodus terve rida Uku ja Ellu vanavanaema palituid, mida ta kordamööda kannab. Ütleb, et mood on nõrkadele ning temal on surmani palituvaru olemas. Ta ei osta ka lastele peaaegu kunagi uusi riideid. Sokid ja sukapüksid ehk erandina. Kui midagi uut pere riidekappi ilmub, siis on see enamasti tädi Eha kätetöö, kellele Silva tassib oma 80-ndatel Estonia teatris kostüümiala juhatajana töötanud tädilt näärideks kingituseks saadud kangaid. Siis lööb Eha käed kokku ja hüüatab: „Milline kvaliteet!” ning õmbleb Soobikutele igikestvad rõivad, mis esimeses pesus värvi ei kaota ning koost ei lagune. Silva toonitab veel, et samuti ei sure Soobikute kehanatukeste pärast Bangladeshi õmblejannad ja kanga värvijad õitsvas nooruses vähki või ei kaota oma elu ebakvaliteetsete tööstushoonete kokkuvarisevate rusude all. Tädi Eha saab aga minna õmblustööde abiga oma armastatud Baierimaale puhkama.

Üks Soobikute veidrus on see, et nad ei korralda tapatalguid. Nad üritavad teisi lausa üldse mitte tappa. Mõnikord see paraku juhtub. Näiteks autoga sõites, kui esiklaas on laipu täis. Aga nõndamoodi, et kärbsepiitsaga korraldatakse suuri talguid või suveööl lõkke ääres lüüakse einestama saabunud sääsed valimatult lapikuks, Uku ja Ellu peres ei juhtu. Sääsed puhutakse hellalt minema. Toas käib isa nõrga mootoriga tolmuimejaga aknaalused üle ning laseb õnneliku kärbseparve õues lendu. Ema aga ajab noaotsaga lauale ununenud mahlaklaasist äädikakärbseid taga ning koputab päästetud olendid õrnalt toalille lehtedele, ise pomisedes: „Päästad elu, päästad kogu universumi!” Elu säästva hiirelõksuga kinni püütud närilised viib ta peotäie terade ja juustuga Lavassaare rappa talvekorterit otsima.

Foto: Ago Tammik

Samuti ei söö Soobikud loomi, linde ja kalu. Isa ja ema mitte kunagi, lapsed on taimsed koduseinte vahel. Koolitoitu Ukul ja Ellul ei revideerita. Nemad teemad oma valikud kunagi ise. Vanemate säärase otsuse taga olevat tähelepanek, et loomadele vägivaldne suremine eriti mokkamööda pole. Kalagi siputavat õnge otsas kõvasti ja Silvale ning Kaidole tundub, et mitte õnnest. Kalal käib see Pärnu pere aga aeg-ajalt küll. Lähevad tuttavate kalamüüjate juurde, tünn kaasas, saavad veel elus kalad enne fileerimist ja külmutamist kätte ning viivad jõkke või merre. Tiibeti meditsiini kohaselt olevat loomade elude päästmine enda ja inimpatsientide tervise nimel hea. Mine sa täpset tõde tea, aga kalade vette pagemist säärase tagurpidi kalastamise käigus on igatahes rõõm jälgida.

Võib-olla veidi ebanormaalne tundub ka Soobikute söömiskombestik. Katavad laua ära ja siis annetavad kõik kogu maailmale laiali. Selle juurde käib jälle pikk tiibetikeelne tekst, kogu toit muutub valguseks ja hajub kõikidesse riikidesse haigetele ja vaesuses ägavatele olenditele laiali. Kahjuks või õnneks toimub kogu lugu kinniste silmalaugude taga olevas visualisatsioonis ning üht-teist jääb reaal mateeriana ka perele söömiseks.

Säherdused veidrused ei ole Soobikute ellu ilmunud soovist erineda. See on tagajärg ikka veel mannetule püüdlusele olla teadlik oma tegelikest vajadustest ning mitte anda järele kunstlikult tekitatud ihadele, mis elu teps mitte õnnelikumaks ei tee. Kui Soobikud oleksid oma ideaalide ja ülesannete kõrgusel, väljenduks nende elu hoopistükkis askeetlikuma ja vaimsetest tegelustest täidetult veidramana. Säärase mõtestatud ebanormaaluse poole nad igatahes püüdlevad.