Foto: Perekeskus Sina ja Mina
Me kõik oleme kogenud, mida tähendab olla tõeliselt kohal ja kontaktis. See on tunne, et oleme hoitud ja meil on maailmas oma koht. Need on hetked, mis jäävad meiega. Vaata, kes on need Eesti tuntud ja armastatud inimesed, kes oma lapsepõlve liigutavaid perehetki meiega jagavad.

Need on kaheksa tuntud eestlase erilised lood oma lapsepõlvest — ajast, mille mõju saadab meid terve elu.


Lapsepõlvest meenub see, et vanematel oli kiire. Eriti emal. Isal oli nagu rohkem aega. Aga ometi oli meil emaga üks mingis mõttes hästi tavaline asi, mida me koos tegime või asi, kus mina sain aidata ja tundsin, et olen vajalik. See oli kartulisalati hakkimine. Sellel ajal, kui mina 80-ndatel üles kasvasin, ei läinud ükski pidu ega sünnipäev mööda ilma kartulisalatita. Ja see oli siis see töö, kuhu
ema
mind appi kutsus. Esimese hooga meenub munalõikur, mis munad viiludeks tegi — see oli kindlasti minu töö ja vahel oli vaja vennaga selle lõikuri pärast tülitseda. Hiljem usaldati mulle ka kuubikute lõikamine. Kui kartuleid lõikasime, siis oli selle kõrval majoneesipurk ja ma õppisin ema kõrvalt sööma keedukartulit majoneesiga.

Nüüd me tegime emaga üle väga pika aja koos kartulisalatit. Mina tegin seda täiskasvanuna umbes teist korda elus. Seekord ema aitas mind — rollid olid vahetunud. Mina tõrelesin koguaeg emaga, et tükid on liiga väikesed. Samas mäletan, et ema tõreles kunagi minuga, et tükid on liiga suured. Seega meie arvamus kartulisalati tükkide suurusest on erinev. Aga selline tore ühine tegevus on lapsepõlvest meelde jäänud. Siinkohal mõtlengi, et peaksin emana ka vist rohkem lapsi kaasama köögis tegevustesse. Läbi lihtsate tegevuste saab tegelikult teha asju koos lastega.

Meenutus lapsepõlvest ilmub Perekeskus Sina ja Mina kampaania „Ole kohal“ raames, mis juhib lapsevanemate tähelepanu sellele, et laps vajab iga päev tõelist kontakti oma vanemaga. Nõuandeid, videoid ja e-loenguid lapsevanematele saab vaadata ka SIIT

Foto: Perekeskus Sina ja Mina

Mul on lapsepõlvest väga hästi meeles need hetked, kui isa võttis mind võrdse partnerina. Ma arvan, et ma võisin olla 5-6 aastat vana, kui tulin isaga mööda Narva maanteed ja vastu tuli isa kolleeg, kellega isa sai väga hästi läbi. Nad hakkasid arutama oma tööasju ja vahetevahel isa vaatas ka mulle otsa ja ta vaatas mulle otsa sama pilguga nagu ta vaatas oma kolleegi. Vot see tunne, et ma olen võetud kampa, et ma väikse poisina olen võrdne oma isaga, see tunne on jäänud mulle meelde. See oleks võib-olla ka sõnum vanematele — võtke oma lapsi võrdsete partneritena! See loob mingi koosolemise ja kokkukuulumise tunde. Mul on meeles, et mul oli tol hetkel hea ja uhke tunne. See on jäänud siiani meelde.

Meenutus lapsepõlvest ilmub Perekeskus Sina ja Mina kampaania „Ole kohal“ raames, mis juhib lapsevanemate tähelepanu sellele, et laps vajab iga päev tõelist kontakti oma vanemaga. Nõuandeid, videoid ja e-loenguid lapsevanematele saab vaadata ka SIIT

Foto: Perekeskus Sina ja Mina

Isa mul oli kirjanik ja ei käinud tööl. Ema oli insener ja käis mööblivabrikus. Kui ma olin haige, siis mitte ema vaid isa istus mu voodi juures. Meil oli isaga selline leping, et kui ma ei ütle emale pärast ja luban tal suitsetada ja isegi mõnikord napsu konjakit võtta, siis ta ei hakka mulle laste muinasjutte lugema vaid loeb „Hõbeda sajandi“ luuletusi. Ma õppisin neid luuletusi pähe, kuigi ma ei saanud võib-olla nendest aru. Aga ma sain väga hästi aru, et nad ei ole nii hirmsad ja koledad nagu kõik need laste muinasjutud, kus näiteks Andersenil alati oli printsess nõus, et midagi juhtub tema vanematega, et tema ise saaks olla kuninganna. Ma õudsalt kartsin neid laste justustusi ja olen väga õnnelik, et täiskasvanute luuletused tulid tänu isale mu lapsepõlve.

Meenutus lapsepõlvest ilmub Perekeskus Sina ja Mina kampaania „Ole kohal“ raames, mis juhib lapsevanemate tähelepanu sellele, et laps vajab iga päev tõelist kontakti oma vanemaga. Nõuandeid, videoid ja e-loenguid lapsevanematele saab vaadata ka SIIT

Foto: Perekeskus Sina ja Mina

Isa oli mul lapsepõlves eriti pikalt tööl. Emaga ma käisin ise koos „tööl“ — ema töötas lasteaias ja ma nimetasin seda tööl käimiseks. Ema oli seega minu jaoks põhimõtteliselt koguaeg olemas. Aga isa jõudis õhtul koju kell 7-8, kui kõik olid juba väsinud. Meie peres polnud sellist kommet, et ema või isa ütleks lapsele, et pane nüüd pidźaama selga ja mine hambaid pesema ja magama. Kõik läksid magama, kui nad olid väsinud ja kui nad tahtsid. Kui mulle tundus, et nüüd võiks hakata magama minema, kasutasin sellist taktikat — panin silmad kinni ja lugesin umbes kahesajani, et see aeg oleks piisavalt pikk, et ema ja isa arvaksid, et ma olen juba magama jäänud. Harjutasin isegi nohisemist, mis peaks olema, kui üks laps juba magab. Tahtsin, et isa mind sülle võtaks ja süles voodisse viiks.

Minus tekitas see sellise hoolimise- ja turvatunde ja ma arvan, et isa ja ema said sellest aru sest mitte kunagi ei olnud sellist olukorda, et ema või isa oleks öelnud, et ärka üles, hakkame magama minema. Ei, isa sikutas mu sülle, isegi kui ma olin juba suurem ja raskem. Ma arvan, et isa mängis minuga lihtsalt kaasa — võttis mu sülle, viis voodisse ja siis oli see hetk, kus võis silmad lahti lüüa ja isalt küsida: „Kas tuleb laul või lugu?“ Ja alati tuli. Isa muidugi oskas rääkida ainult ühte muinasjuttu — see oli kakukesest. Isa laulis ka ühte laulu, mida muidu lauldi nääride ajal, aga mulle lauldi seda ka jaanipäeval sest isa oskas vaid seda laulu, kus Mall ja Ats ootsid´ akna all, miks see nääritaat veel ei tule. Ootasin seda laulu — olin nõus seda kuulama nädalaid ja kuid, isegi aastaid. Ükskõik kas säras päike või sadas lund — ootasin seda ühte laulu. Juba see, et ma sain isa õhtul sinna laulma, see oli selline ebatavaline asi sest alati oli seda valmis ema tegema. See võib-olla ongi rohkem selline emade rida. Aga selline hoolimine ja armastamine ilma sõnadeta, lihtsalt süllevõtmine ja käed ümber kaela, see on tähtis.

Meenutus lapsepõlvest ilmub Perekeskus Sina ja Mina kampaania „Ole kohal“ raames, mis juhib lapsevanemate tähelepanu sellele, et laps vajab iga päev tõelist kontakti oma vanemaga. Nõuandeid, videoid ja e-loenguid lapsevanematele saab vaadata ka SIIT

Foto: Perekeskus Sina ja Mina

Ma olen pärit paljulapselisest perest — mul on neli venda ja üks õde ning me kasvasime üles ühes toredas metsatalus. Ja mida muud seal poisikestena teha, kui onne ehitada. Alguses tulid sellised lihtsad samblaonnid, aga siis läks mõte keerulisemaks ja mõtlesime, et tuleks ikka onnid ehitada puust ja puu otsa. Aga me ei osanud neid onne teha ja siis oli isa oma oskuste ja kogemustega abiks ning rääkis, kuidas tema tegi lapsepõlves onne sügavatesse metsadesse. Hakkasime proovima ja meile anti haamrid-naelad kohe kätte. Alguses kukkusid need onnid ka alla, aga siis küsisime jälle isa käest nõu ning lõpuks saime me ikka päris mitu korralikku onni tehtud. Isa andis enda heakskiitva nõusoleku ja me võisime sinna onni ka üles ronida. Niimodi isa õpetuste järgi see ehitamine koguaeg käis ja mõned onnid on siiamaani veel püsti!

Meenutus lapsepõlvest ilmub Perekeskus Sina ja Mina kampaania „Ole kohal“ raames, mis juhib lapsevanemate tähelepanu sellele, et laps vajab iga päev tõelist kontakti oma vanemaga. Nõuandeid, videoid ja e-loenguid lapsevanematele saab vaadata ka SIIT

Foto: Perekeskus Sina ja Mina

Kui mulle esitati küsimus, et mis on kõige soojem ja eredam mälestus oma vanemast, siis meenus, et kunagi maal tahtsin sugulastega minna laka peale magama. Kui olime olime seal ennast heinapallide sees kenasti käkrasse seadnud, tuli natukene hirm ja natukene läks kõht ka tühjaks. Ja siis ma mäletan, kuidas mu ema vorpis meile juustu-vorsti võileibu ja need on siiani KÕIGE paremad juustu-vorsti võileivad, mida ma olen saanud. Ma ei ole pärast seda saanud nii maitsvaid võileibu kui need, mis mu ema siis tegi. Millegipärast on see mäletus mul nii eredalt meeles, kuidas ta suure-suure armastusega tegi neid võileibu. See „sala-lisa“ seal sees oli ilmselt armastus meie vastu. Niiet, võtke oma lastel käest kinni ja tehke neile vorsti-juustu võileibu!

Meenutus lapsepõlvest ilmub Perekeskus Sina ja Mina kampaania „Ole kohal“ raames, mis juhib lapsevanemate tähelepanu sellele, et laps vajab iga päev tõelist kontakti oma vanemaga. Nõuandeid, videoid ja e-loenguid lapsevanematele saab vaadata ka SIIT

Foto: Perekeskus Sina ja Mina

Mul on muidugi oma lapsepõlvest mitmeid ilusaid lugusid rääkida, aga see lugu, mida ma täna tahaksin meenutada, on aastast 1980, siis kui ma olin kusagil 10-aastane. Moskvas toimusid Olümpiamängud ja oli tekkinud niisugune põnev tegelane nagu Miša-karu. Kui tema kuju hakkas telekas ilmuma, siis ma teadsin, et ühel hetkel ma kindlasti tahaksin olla selle vahva karu omanik. Kuigi karu maksis palju ja teda igalpool ei müüdud, me elasime väikses alevikus Kohtla-Nõmmel, siis kuulsin ma, et mõnedel minu mängukaaslastest on see karu juba olemas on. Uurisin välja, kust nad selle said ja tuli välja, et nad said selle ühelt laadalt Rakvere lähistel. Minu rõõmuks toimuski Rakvere lähistel laat, kuhu meie siis ema, isa ja vennaga läksime. Ma olin kogunud raha — teadsin, et karu maksis 5 rubla ja 20 kopikat — see raha oli mul taskus.
Olles ükskord isaga tema töö juures kaasas, siis ma rääkisin talle, et minu unistus on see karu osta ja ma juba natukene kogun raha ja varsti on mul see olemas. Ma ei teadnud, et isa selle jutu meelde jätab.
Laadal oli väga palju rahvast ja meeletu sagimine. Isa ja ema ütlesid, et ma ei tohiks ära kaduda, aga loomulikult ma seda tegin seda. Ma lihtsalt kadusin nende käest ära… Ühel hetkel koos rahvaga tungeldes jõudsin ma vineerist ehitatud müügiputka juurde, kus müüdigi Mišasid. Otsisin siis taskust välja 5 rubla 20 kopikat ja ostsin endale Miša. Siis algas paanika- kuidas nüüd Miša kaenlas oma vanemad üles leida? Kuulsin, et aeg-ajalt kuulutati, et kadunud lapsi leitakse kuskilt lavade juurest. Otsisin selle lava üles, jõudsin sinna ja ütlesin, et minu nimi on Üllar. Kuna R-tähte ma tol ajal ei osanud öelda, siis kuulutati välja, et 10-aastane Ülla ootab oma vanemaid. Kedagi ei tulnud. Seda korrati mitmel korral, et Ülla ootab oma vanemaid. Kuni ühel hetkel ma nägin — nad tulevad. Ja minu rõõmuks oli isal kaenlas väike karp Mišaga. Niiet, sellest korrast sai minu riiulile kaks karu-Mišat…

Meenutus lapsepõlvest ilmub Perekeskus Sina ja Mina kampaania „Ole kohal“ raames, mis juhib lapsevanemate tähelepanu sellele, et laps vajab iga päev tõelist kontakti oma vanemaga. Nõuandeid, videoid ja e-loenguid lapsevanematele saab vaadata ka SIIT

Foto: Perekeskus Sina ja Mina

Minu lapsepõlv kulges tegelikult raskel ajal, see oli nn Stalini-aeg, kus pea igast perest oli keegi kusagile kaugele maale viidud. Kui ma olin 3,5-aastane, viidi ära minu ema, kes oli olnud koolidirektor eestiajal, eesti ohvitseri õde, kulaku tütar ja mitmeid „pahesid“ veel. Ema mõisteti 25+5 aastaks vangilaagrisse ja meie jäime isaga kahekesi.

Ma ei saa öelda, et mu lapsepõlv oleks õnnetu olnud. Mu lapsepõlv oli päikeseline ja palju rohkem oli näiteks suviti ilusaid ilmasid ja päikest sellepärast, et minu muresid ja rõõme jagas isa. Isa ei olnud üldse kodukana-tüüpi keetja ja küpsetaja vaid ta oli sportlane, kooliõpetaja, kunstiõpetaja, muusik, jahimees ja üldse hoopis teistsugune mees kui see, kes võiks ühe alla 4-aastase lapsega hakkama saada. Aga ta sai suurepäraselt hakkama ja üldiselt võttis mind igale poole kaasa.

Mul on siiamaani meeles väga ilus elamus. See oli augustikuus. Ümberringi oli tõeline looduslüürika– udu ja ilusad maastikud, väikesed käänulised jõed, kus me isaga käisime. Vähinatad tuli sisse lasta ja ootama jääda. Siis rääkis isa oma lapsepõlvest ja luges mulle peast ette Jaunart Jauramit, mis oli tema lemmik raamat olnud. Siis me vaatasime, kuidas vesirotid krõbistasid rohtu ja ootasime kuni natad muutusid raskeks. Tulime koju suure saagiga — sada vähki oli tol ajal laste saak, aga isal on muidugi suur vann vähke täis. Minu lapsepõlvesuved on täis mälestusi helepunastest vähkidest tillivarte vahel…

Üldiselt oli isa mulle igas asjas toeks ja kõigile ma olevat väitnud, et minu isa on kõige tugevam mees maailmas. Ma arvan, et ta oligi väga tugev mees. Mul on väga hea meel, et mu keskmine tütar, kellel hiljuti poeg sündis, pani talle nimeks Feliks. See nimi tähendab „õnnelik“ ja meenutab mulle minu õnneliku iseloomuga, mitte just õnneliku saatusega, isa.

Vaata SIIT, kuidas me ise sellest aru saamata oma lapse endast eemale lükkame

Meenutus lapsepõlvest ilmub Perekeskus Sina ja Mina kampaania „Ole kohal“ raames, mis juhib lapsevanemate tähelepanu sellele, et laps vajab iga päev tõelist kontakti oma vanemaga. Nõuandeid, videoid ja e-loenguid lapsevanematele saab vaadata ka SIIT