Foto: erakogu
Just nii aga läks, kuigi meie elus tundus kõik olevat paigas.

Poeg sai äsja kaheksakuuseks ja olen temaga kodus olnud juba kolm kuud. Kuna laps kasvab ilusti ja erilisi probleeme pole meil olnud, võib öelda, et kõik on hästi läinud. Sellest hoolimata tabas mind mõni nädal tagasi tunne, et ma ei hoolitse oma poja eest piisavalt.

Milles siis probleem?

Kui abikaasa pole veel tööle läinud, kuid poeg on juba ärganud, söödab ta hommikul poissi ise ning mina saan rahulikult süüa ja pesus käia. Pärast seda kulgevad kõik mu päevad aga ühtemoodi: mängime pojaga pisut, sööme püreed ning läheme hommikusele jalutus­käigule. Jalutame umbes 1,5–2 tundi. Enamjaolt magab poeg sel ajal või istub rahulikult vankris ja mõtleb omi mõtteid. Kuna jalutuskäigud on meil üsna pikad, kasutan mina seda aega, et audioraamatuid ja taskuhäälinguid kuulata. Kodus olles ei jää selleks kunagi mahti.

Jalutuskäigult naastes on vaja pojale uus söök teha. Sel ajal mängib ta üksi või koeraga enda mängumaal, nagu me seda kutsume. Hommikune rituaal kordub: püree ja piim sisse ning mängima. Üldjuhul jääb poeg seejärel uuesti magama. Kui kaua ta magab, on üks suur müsteerium. Vahel vaid kümme minutit, aga on olnud ka päevi, kui lõunauinak kestab viis tundi. Pärast ärkamist läheme uuesti jalutama. Õhtul sööme veel ja kella 21 paiku vannitan poega, paneme tuduriided selga ning sätime elamise hämaramaks ja vaiksemaks.

Kõik see kordub päevast päeva. Nii leidsingi end ühel päeval mõttelt, et mu pojal on minuga igav. Ma ei tegele temaga piisavalt. Me ei tee midagi lahedat ja vinget. Ainult üks järjepidev söömine, mängimine ja jalutamine.

Mornid mõtted valdasid mu pea, kuni sattusin kuulma ja lugema teiste lapsevanemate kogemusi.