Foto: Erakogu
Mina, erinevalt Umast(8) ja Rajust (5) olen endiselt arvamusel, et olemas on nii jõuluvana kui päkapikud, et juhtuvad imed ja maailm on täis pisikesi rõõme, mida selles pimedas ajas märgata. Uma ja Raju.... nemad seavad kõik küsimärgi alla ja mul on tulnud palju selgitada. Just nagu detektiivid on need kaks.

Terve novembrikuu olid lapsed omavahel arutanud, et kas päkapikud on olemas või mitte. Uma on nüüdseks koolilaps ja seal on arvamusi seinast seina. Kes räägib, et emme on päkapikk, kes on sattunud peale salavarudele, mis sussi sisse ilmuvad, kellel ei käigi päkapikk ja kes endiselt usub, et ongi olemas ja toobki üllatusi, kui oled hea laps.

Raju on märksa praktilisem: kui on olemas, siis järelikult on võimalik ta kinni püüda või vähemasti tema olemasolu kohta tõendeid koguda. Kuidas? Selle üle juureldi pikalt ja lagedale tuldi plaaniga panna Uma telefon ööseks filmima: ühel hetkel peab kummaline tegelena ju kaadrisse jooksma. Mina juhtisin tähelepanu väiksevõitu mälukaardile, et sinna ju terve öö ei mahu ja lapsed jäid nõusse; tuleb ehitada lõks. Mina jällegi, et aga kui kinni püüate, siis järsku solvub ja ei tulegi enam? Jällegi argument, millega päkapikkude õnneks riskida ei julgetud.

Kingitused sussi sees ja minu kingitud Lego jõulukalender (neid ma tõesti soovitan šokolaadikalendrite asemel, neist oli tõesti palju rõõmu) tegid lapsed rõõmsaks ja korraks kadus isegi huvi päkats kinni püüda, kuni ühel päeval sõitsime kolmekesi autos. Uma võttis päkapikuteema taaskord üles ja argumenteeris oma kahtlusi selleaga, et kui ta on väike, siis kuidas ta jaksab asju vedada ja miks kassid teda ära ei söö. Üldsegi, koolis öeldi, et siiski vanemad on need, kes laste susse täidavad. Mina küsisin vastu, et kas seal on tegelikult vahet? Võiks arvata, et laps ei saa aru, aga said küll. Selgitasin, et usk on see mis loeb. Kui usud, on olemas, kui mitte, siis pole ja sina ise ei tunne ju jõulutunnet. Mõlemad küsisid justkui ühest suust, et kas mina usun siis jõuluvanasse ja päkapikkudesse. Vastasin kõhkluseta, et loomulikult.

Selgitasin lastele, et minu jaoks, lisaks Jeesuslapse sünnile, on jõulude mõte selles, et teistele tahetakse head. Märgatakse, hoitakse ja hoolitakse. Tehakse üllatusi. Katsutakse meelejärele olla. Et see aitab selles suures pimeduses rõõmu luua. Et jõulud on ju andmise ja teiste märkamise aeg ja isegi, kui päkapikk või jõuluvana ise igale poole ei jõua, siis järsku on tal käsilasi, sõpru, kes armsa kombe hoidmise nimel appi tulevad. Et järsku see on auasi olla päkapiku või jõuluvana käepikendus ja tuua lastele rõõmu...

Raju uuris seepeale, et kas seetõttu ongi jõuluvana kangesti Vanaisa-Andrese nägu ja sama häälega. Mina vastasin, et olen sellele samuti omajagu mõelnud aga kindlat vastust anda ei julge. Mina ju usun, et on päkapikud ja jõuluvana.

See vastus rahuldas lapsi, läksid tegelikult kohe päris rõõmsaks ja neil tuli rahu sisse. Et võib uskuda, kui tahad. Sest kui usud, on jõulud kohe hoopis rohkem päris.

Tänase loo lõppu üks praktiline soovitus: Uma ja Raju hakkasid järele jätma kõike magusat, mis sussi sisse sattus. Lõpuks päkapikk lõi käega ja hakkas tooma kurki, kirsstomateid, paprikaid, granaatõunu ja muud värsket kraami. See pisteti rõmuga nahka.

Kuidas teha mõistlikus hinnaklassis armsaid kingitusi umbes 30-liikmelisele perekonnale, selle õppisin ise ära. Homme räägin. Pead püsti, kaas-päkapikud!