Foto: Unsplash
Marta(33) ja Jaak(40) otsustasid pärast lahkuminekut, et nende ühine poeg Karl(5) elab edaspidi vaheldumisi mõlema vanema juures. Kas Eestis, kus enamasti jääb laps pärast vanemate lahkuminekut ema juurde, võiks selline jagatud vanemluse mudel naaberriikide eeskujul levinum olla? Tänase isadepäeva konverentsi peateemaks on just jagatud vanemlus.

Täna, 8. novembril toimub Eesti Rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis Lapsele Vanemad MTÜ korraldatud jagatud vanemluse konverents aruteluga peremudeli üle, kus laps elab vaheldumisi mõlema vanema juures. Konverentsil osaleb üle 150 lapsevanema, ametniku ja psühholoogi. Konverentsi peaesineja on Stockholmi Ülikooli dotsent ja lastepsühholoog Malin Bergström, kes uurib peamiselt lahutusjärgsete peremudelite psühholoogilist mõju lastele.

Kui varem pooldati pigem seda lähenemist, et lapsele on parem, kui tal on vanemate lahkumineku puhul üks kindel kodu ja teise vanemaga veedab ta ühiselt aega vähem, siis nüüd on olukord tasapisi muutumas. Rootsis on selle uuringu järgi 30% lahku läinud perede lastest jagatud vanemluses. Eestis aga vaid 5-7%. Mõlema vanema võrdsema osalemise olulisusele ja efektiivsemale perelepitusele viitas ka hiljutine riigikohtu otsus, mis jõustas Eestis esmakordselt lapse vahelduva elukorraldusega peremudeli.

Marta pere tegi lahkuminekujärgselt otsuse, et lapsel on kaks kodu ja kaks vanemat, kes võrdselt tema kasvatamisega tegelevad. Ta räägib Perele ja Kodule, kuidas jagatud vanemluse mudel tema kogemuse põhjal toimib.

Kui olite enda jaoks teinud otsuse lahku minna, siis mismoodi sellest lapsele teada andsite?

Me tegime seda lapse isaga koos ja rääkisime lapsele, et selleks, et emme ja issi paremini läbi saaksid, on nad otsustanud, et elavad erinevates kodudes ja tema saab endale kaks kodu. Kuna mees jäi sel hetkel elama meie ühisesse korterisse, siis me ütlesime, et lapse kodu jääb talle alles, aga ta saab ühe kodu endale veel. Rääkisime, et emme ja issi armastavad teda väga, aga teineteist enam ei armasta.

Me käisime psühholoogi juures, kus küsisime nõu, kuidas seda lapsele võimalikult valutult öelda ja elu korraldada. Saime sealt head nõu, et mida rääkida ja kuidas rääkida. Rääkisime lapsele koos.

Kuidas laps lahkumineku info vastu võttis?

Väga raske üheselt öelda. Mulle tundub, et meie laps ei saanud võib-olla sellest nii selgesti aru. Mingeid suuri emotsioone ta igal juhul ei väljendanud. Hiljem on ta aegajalt ikka küsinud, et miks te enam koos ei ela ja lahku läksite ja siis ma jälle selgitan seda samamoodi nagu esimesel korral talle rääkisime.

Missuguseid muutusi lapse puhul tähele panite?

Ilmselt nii mõnigi lahku läinud vanem paneb igasuguse muutuse lapse juures selle arvele, et vanemad on lahku läinud. Lõpuni ei saa ju väita, et kindlasti on just lahkuminek põhjustanud need käitumise muutused. Mulle tundus, et ta oli võib-olla kurvameelsem kui muidu. Alguses oli veidi rohkem ka sellist nö jonnituju, aga ma sain aru, et see on ilmselt tingitud uuest olukorrast igapäevaelus ja ka igatsusest, et enam ei saa igapäevaselt mõlema vanemaga koos olla. Kuna mina kolisin üürikorterisse, siis oma põhikoduks pidas ta ikka meie eelnevat ühist kodu, kuhu isa elama jäi, ja vahest ta ütles, et tahab teise koju ja ei taha selles kodus olla. See oli ka arusaadav, sest see üürikorter ei olnud nii kodune ja tal ei olnud seal oma tuba kõikide enda mänguasjadega, mis tal isa juures olid.

Kuidas sündis otsus selle kohta, kus ja kuidas vanemad ja lapsed edaspidi elama hakkavad?

See, et me jagame teda võrdselt, sündis väga loomulikult. Kumbki meist ei kujutaks ette, et laps temaga ei ela. Kuna lahkumineku soov tuli pigem minu poolt, siis kolisin mina meie ühisest kodust välja. Aasta hiljem ostsin lapse isa osa korterist välja ja tema ostis endale uue kodu. Kaalusime ka seda, et müüme ühise kodu maha ja soetame mõlemad uued, kuid tundus, et lapsele on parem, kui ta ei pea ühekorraga endale kahte uut kodu saama, vaid üks kindel kodus jääb talle ikka alles.

Mis oli selle otsuse tegemise juures kõige raskem?

Kõige raskem oli mitte see, et me teda jagama hakkame, vaid see mõte, et tal ei ole enam ühtset tervet pere ja et ta ei saa enam igapäevaselt mõlema vanemaga koos olla. Ja suurt muret tekitas see, et kuidas see kõik tema tulevast elu ja suhteid mõjutab.

Nüüd poolteist aastat hiljem on paljud rasked emotsioonid ununenud. Väga keeruline aeg oli. Pidevalt olid süümepiinad, kuidas see uus elukorraldus lapse vaimsele ja emotsionaalsele tasakaalule mõjub. Lapsed ei oska tihtipeale ka ise oma emotsioonidest aru saada, seega on suur kunsttükk kuulata last nii, et ta ka ise oma tundeid ja emotsioone paremini mõistaks.

Mismoodi kujunes harjumine uue eluga nii laste kui vanemate jaoks?

Keeruline oli alguses rutiini paika panemine ka selles mõttes, et mis on siis see õige intervall, mis aja tagant laps ühe vanema juurest teise juurde läheb. Kas see on nädal-kaks või hoopis midagi muud ja mis päeval lapse vahetus toimub jne. Ega keegi ühest ja õiget valemit ju selles osas ei ütle. Pigem on see selline tunnetamise küsimus.

Missugune on laste jaoks praegune elukorraldus?

Alguses viibis laps ühe vanema juures korraga 3-4 päeva, kuid mingi aja pärast otsustasime, et nädal on paras aeg. Valdava osa ajast teeme vahetust esmaspäeva õhtuti nii, et see vanem, kelle juurde laps nädalaks tuleb, läheb talle lasteaeda järele. Samas vajadusepõhiselt on laps vahest ka rohkem kui nädal ühe vanema juures. Püüame üldiselt kalendrit nii sättida, et iga kuu oleks võrdne arv päevi mõlema vanemaga.

Meile see süsteem sobib. Mõlemad vanemad tahavad ju lapsega koos kasvada ja aega veeta ja laps soovib samuti mõlema vanemaga kontaktis olla. Samas kui ma oma lapse isa ei peaks heaks isaks, siis ma ilmselt mõtleksin teisiti. Usaldus peab olema.
Me suhtleme üldiselt minimaalselt, kuid nii palju kui on lapse huvides vaja.

Kui nüüd tagasi vaatad, mida oleks võinud teisiti teha või mis soovitusi annad neile, kel lahkuminek ukse ees ja kes alles mõtlevad, kuidas laste elu korraldada?

Tihtipeale minnakse lahku tüliga või nii, et üks osapool on haiget saanud. Sellisel juhul on emotsioonid üle pea ja võidakse käituda valust juhinduvalt, mitte sellest mis on lapsele parim. Mina soovitan nõu pidada psühholoogiga, et kuidas lapsele lahkuminekust rääkida ja kuidas elu korraldada jne. Kõige tähtsam on see, et vanemad mõtleksid, mis päriselt lapsele on hea, mitte mis neile tundub mugavam või kuidas saaks teisele vanemale kohta kätte näidata.

Väga kurb, kui last kasutatakse ära teineteise manipuleerimiseks ja teisele vanemale haiget tegemiseks. Mulle väga meeldis Katrin Saali Sauli raamat "Eluterve kärgpere käsiraamat". Seda soovitan kõikidel, kes on lahku minemas või on lahku läinud lugeda. Samuti vanemate uutel kaaslastel.

Millist vastukaja oled saanud sellise perekorralduse kohta inimestelt enda ümber?

Eks seda elukorraldust on vahest seatud küsimärgi alla selles osas, et kas lapsele pole mitte parem, kui tal on ainult üks kindel kodu ja et lapse solgutamine kahe kodu vahel pole hea. Õnneks seda ei ole väga palju ette tulnud. Ma usun, et pigem olgu nö solgutamine, kui see, et laps peab ühest vanemast nö loobuma ja teda oluliselt harvem nägema kui teist vanemat. Kui mõlemad vanemad on lapsele armastavad ja hoolivad vanemad, siis ma ei näe, et vanem võiks võtta omale õiguse öelda, et vot laps peab just selle vanemaga elama ja teine saab teda vaid külastada või saab temaga nädalavahetusteti koos olla. Samas, kui on vägivaldne või hoolimatu vanem, siis on muidugi hoopis teine asi.

Hetkel elame juba kärgperena - minu laps ja minu praeguse partneri lapsed. Kuna meie kärgperre tekkis kaks erinevat laste jagamise mudelit, siis oli hea kõikidel meie lähedastel kõrvalt näha, kuidas üks või teine mudel lastele mõjub. Pigem sai minu lapse isa ikkagi meie tuttavatelt kiita, et nii tublilt lapse eest oma nädalal hoolitseb. Käisime koos lapse üritustel ja istume kõik kõrvuti ning unustame nendeks hetkedeks oma vaenu ja erimeelsused. See vaatepilt meeldib ka kõrvaltvaatajatele, sest ikka ollakse arvamusel, et enamus lahutavaid vanemaid on sõjajalal. Endal on ka alati selline uhke ja hea lapsevanema tunne. Lapse heaolu oli ka neile, kes esialgu sellisesse 50/50 korda skeptiliselt suhtusid, tunnistuseks, et see on lapsele parem kui vana jäik ühe kodu kord.

Teised meie kärgpere poisid jagati läbi kohtu ning on osa saanud inetutest manipulatsioonidest jms. Juba meie pere ühinemisest algusest on minu elukaaslase pojad küsinud, miks nemad ei või niimoodi elada nagu minu poeg ja miks nende emme ja issi ei saa niimoodi läbi nagu meie minu lapse isaga. See kurbus minu poja nö hea elu pärast näitas meie headele tuttavatele üsna kiiresti, et mõistlik 50/50 jagamine on ikkagi ennast õigustanud ja oleme nii mõnelegi lahutavale tuttavale heaks positiivseks näiteks, mis aitab raskes olukorras teha õigemaid otsuseid.

Jagatud vanemlus, mis see on?

Jagatud vanemlus (shared parenting, joint physical custody, shared residence) tähendab korraldust, kus laps elab vaheldumisi mõlema lahuselava vanemaga (tinglikult 35%-65% ajast). See tähendab mõlema vanema õigust ja vastutust osaleda vahetult oma lapse kasvatamises. Kaasaegsed uuringud kinnitavad, et lapse jaoks oluliste lähedussidemete säilitamine kaalub üles kahe kodu vahel liikumisest tekkiva võimaliku stressi. Paljudel koos elavate vanemate lastel on olemas linnakodu ja maakodu/vanavanemate kodu.

Kuni 19. sajandini oli tavapärane ning seadusjärgne jätta lapsed lahutusjärgselt isa hooldada. Majanduslikud ja sotsiaalsed muutused nihutasid ka perekonna dünaamikat ning kodu ja töökoht eraldusid üha selgemalt. Nõnda hakkasid isad enam viibima kodust eemal tööl ning lapsed jäid pigem emade koduse hoole alla. Seoses uute uuringutega laste psühholoogia vallas toimus 20. sajandi alguses muutus, mis tõstis üha enam au sisse emaduse. Oluline murrang, mis tõstis taas keskmesse esmase lähedussuhte mõlema vanemaga, sai alguse 1980ndatel USAs. Tänaseks on see arenenud riikides levinud praktika, nt Rootsis lahendatakse lahutusjärgselt jagatud vanemlusega umbes 40% juhtumites

Jagatud vanemluse eelduseks ei pea olema vanemate vahelised head suhted, kuid kahtlemata aitab vanemate vaheline võrdne kohtlemine kaasa paremate suhete loomisele.

11 argumenti jagatud vanemluse poolt

Edward Kurk, School of Social Work, University of British Columbia, Canada

  • Jagatud vanemlus säilitab lapse suhte mõlema vanemaga
  • Jagatud vanemlus säilitab vanemate suhte oma lastega
  • Jagatud vanemlus vähendab vanematevahelist konflikti ning perevägivalda
  • Jagatud vanemlus austab laste eelistusi ning arusaamu nende vajadustest ja parimatest huvidest
  • Jagatud vanemlus austab vanemate eelistusi ning arusaamu laste vajadustest ja parimatest huvidest
  • Jagatud vanemlus mõjutab ka lahutuse eelselt laste eest hoolitsemist
  • Jagatud vanemlus parandab vanema-lapse suhte kvaliteeti
  • Jagatud vanemlus vähendab vanemate liigset fookust aja matemaatilisele jagamisele
  • Jagatud vanemlus julgustab vanemaid läbi rääkima, omavahel kokku leppima ning arendama vanemluskava
  • Jagatud vanemlus pakub selge ja järjekindla raamistiku juriidiliseks otsustusteks
  • Jagatud vanemlus vähendab vanemast võõrandumise riski


Selle üle, kuidas võiks jagatud vanemlus Rootsi ja Soome eeskujul toimida ka meil, arutlevad tänasel konverentsil spetsialistidega koos ka lapsevanemad.

Konverentsi jagatud vanemluse teemal korraldab Lapsele Vanemad MTÜ. Nii vanematele, ametnikele kui psühholoogidele mõeldud ürituse eesmärk on tutvustada Eestis jagatud vanemluse peremudelit, kus laps elab vaheldumisi kummagi vanema juures.