Tiiu Bolzmann on põneva saatusega naine. Sündinud 1946. aastal Saksamaal eesti põgenikelaagris. Õppinud Frankfurti ülikoolis filosoofiat, pedagoogikat ja sotsioloogiat, hiljem pereteraapiat. 1990 algas Tiiu tutvus saksa psühhoterapeudi Bert Hellingeri ja tema loodud perekonstellatsioonide süsteemiga. 2000. aastast elab ja töötab Tiiu Argentinas ning on Ladina-Ameerika Perekonstellatsioonide Instituudi juht.

Perekonstellatsioonidest oli terapeut nõus ka Pere ja Koduga rääkima.

Näeb läbi

Esimese viie minutiga saab selgeks, et Tiiu on tundetark. Nii peenelt tajub ta vestluskaaslase emotsioone, ja ühel hetkel, kui ta räägib õdedevahelisest vimmast, olen ma äkki kindel, et ta näeb mu suhteid lähedastega. Kust ta muidu teab? Sama koges Tiiu perekonstellatsioonide töötoas osalenud Tiina. “Olen käinud nii geštaltteraapias kui ka psühhodraamas, ent selle meetodi abil jõudis terapeut kõige kiiremini asja tuumani,” tõdeb naine, “selle olulise sündmuseni, mis viis pere kui terviku tasakaalust välja.”

Ka Riin, kes kurtis pearinglust ja kehva enesetunnet, sai töötoas üllatava avastuse osaliseks. Üsna algul küsis Tiiu talt: miks on su nimi Riin? Naine selgitas, et tal oli vanem õde Pilleriin, kes suri beebina ja kelle nimest pool pandi järgmisena sündinud lapsele. Just sellest faktist lähtudes hakatigi naise murega tegelema ja siit leidis ta ka esmast kergendust. Püüdes määratleda perekonstellatsioone, ütleb Tiiu: “See on psühholoogiline abivahend, mis aitab meil mõista, miks me ei saa õnnelikud olla.” Mida see keerulise nimega meetod siis endast kujutab?

Tihe seos kõigiga

Perekonstellatsioonide aluseks on veendumus, et iga inimene on seotud kõigi oma pereliikmetega – vanemate, vanavanemate, õdede-vendade, tädide-onude ja lastega. “Enamasti me teame, kuidas nendega käituda,” selgitab Tiiu, “oleme omandanud viisi, mida peab tegema, et hästi läbi saada. Aga me oleme seotud ka nendega, kellest me ei teagi, et nad olemas on, või keda me teadlikult meenutada ei soovi.”

Kes on sellised inimesed meie peres? Tavaliselt peame mõiste “pere” all silmas neid lähedasi, kellega koos elame või kellega kohtume sünnipäevadel ja pere kokkutulekutel. Süsteemsest vaatenurgast on perekond aga palju laiem mõiste, mis toob kokku ka need, keda me tavaliselt oma pereks ei pea. Sellisteks inimesteks võivad olla näiteks nn pere häbiplekid:
• alkohoolikust ja mängurist vanaisa, kes kaotas pere varanduse, jättes lapsed pärandusest ilma
• vaimuhaige vend, kes lõpetas hullumajas
• isa, kes oma militaarses minevikus saatis surma palju inimesi
• teise usku või poliitilisse parteisse pöördunud su­gulane.

Teise väljajäetute grupi moodustavad:
• endine elukaaslane
• isa või ema endised abikaasad
• lapse isa, kellega pole koos elatud.

Ja kolmandasse rühma kuuluvad lapsed, kes surid varases eas või ei jõudnudki sündida.

Konstellatsioonis leitakse, et need väljajäetud võivad mõjutada inimese elu, tundeid ja tervist, põhjustades kehalisi või emotsionaalseid vaevusi. On loomulik küsida, kas tõesti saab mõjutada ühe lapse elu tema vanaisa, kes oli sõja ajal “valel” poolel ja kellest laps kuulnudki pole. Või vend, kes suri paaripäevasena.

Tiiu selgitab: “Kui valada järve õli, ei pruugi mõne aja pärast sellest õlist enam jälgegi näha olla – aga õlivalamise tagajärgi tunnetab terve süsteem veel aastaid. Samamoodi on inimestega, kes moodustavad omavahel ühtse süsteemi: kui keegi tajub, et peab midagi eitama, kuigi ta ise ei pruugi teada, mida nimelt, siis sinna läheb tema jõud. Energia ei saa süsteemis enam vabalt voolata ja tekivad ärevus, paanika, haigused.”

Ja teiselt poolt on igal inimesel õigus kuuluda pere­konda.

Konstellatsioon kui tummfilm
Mis perekonstellatsiooni seansi ajal toimub? Väliselt justkui mitte midagi. Terapeut valib inimesele, kes soovib teha oma probleemiga tööd, publikust välja esindaja, samuti neile lähedastele, keda tundub olevat vajalik töösse kaasata. Klient ise vaatab oma “peret” kõrvalt kui tummfilmi.

Terapeut julgustab esindajaid seisma, vaatama, liikuma nii, nagu neile õige tundub. Näiteks järgmine konstellatsioon.

Marcus (42) kurdab vähese jõu üle. Tal on raske alustatud asju lõpule viia. Marcus on abielus ja tütre isa. Marcuse isa elab üksi, ema on surnud. Poja ja isa suhe on kauge ja isa tervis ei ole korras: tal on paanikahood ja uneprobleemid, ta võtab tablette ega taha kellegagi suhelda.

Tiiu valib esindajad Marcuse ja tema isa jaoks. Mehed seisavad vastamisi. Tiiu küsib, kuidas nad ennast tunnevad. “Hästi, kuid olen veidi rahutu,” vastab isa esindaja. “On väga imelik tunne, justkui seisaksin kuristiku kõrval,” ütleb Marcuse esindaja, osutades endast paremale. Terapeut küsib Marcuselt, kas tal on õdesid või vendi, mees raputab pead. Samal ajal hakkab tema esindaja hõõruma oma paremat kätt.

Tiiu ütleb, et tahab midagi proovida, otsib publiku hulgast ühe mehe ja juhatab ta Marcuse esindaja kõrvale. Mehed vaatavad teineteist sõbralikult, ka isa esindaja rahuneb. Tiiu liidab konstellatsiooni veel ühe esindaja, Marcuse ema, ja palub tal seista abikaasa kõrvale. Naine lähenebki, kuid pöörab pojale ja tema kõrval seisvale mehele selja. Marcus ja mees tema kõrval vaatavad endiselt teineteist, nad paistavad klappivat. Tiiu teeb ettepaneku, et Marcus võiks oma isa käest teise lapse kohta küsida, ja lõpetab konstellatsiooni.

Järgmises töötoas räägib Marcus, et kui ta isalt oma võimaliku venna kohta küsis, hakanud too nutma ja tunnistanud, et tal oli enne Marcuse emaga kohtumist pruut ja sellest suhtest sündinud poeg. Hiljem abiellus isa Marcuse emaga ega suhelnud enam endise elukaaslasega. Ta avaldas nii naise kui ka esimese poja nime.

Poole aasta pärast kohtub Marcus Tiiuga taas. Ta näitab pilte, kus ta on koos vennaga, kellega ühel kongressil kokku sai. Marcus paistab väga rahulolev, ka on tema suhe isaga nüüd hea, isa tervis parem ja ta ei tarvita enam tablette.

Ka siin oli Tiiu sõnul tegemist väljajätmisega. “Kuid Marcuse kaebus jõu puudumisest on siin eelkõige seotud eksimisega ajalise järjestuse vastu,” rõhutab ta. “Kuna Marcus ei teadnud midagi venna olemasolust, mõtles ta ennast ainsa lapsena vanema poja kohale. Kellelgi ei saa olla jõudu kohas, mis ei kuulu temale. Kui Marcus võttis oma sünnijärgse koha, oli tema rahulolu suur ja tal oli rohkem jõudu. Ka isal oli raske saladuskoorma all elada, pealegi tundis ta puudust pojast, keda polnud 40 aastat näinud.”

Kolm tähtsat sõna: tänan, palun ja jah

Bert Hellingeri eeskujul julgustab Tiiu lapse esindajal ütlema oma vanematele kolm tähtsat lauset: “Sina oled minu isa/ema ja ma tänan sind elu eest. Jah, ma olen nõus kõigega nii, nagu see on juhtunud. Võtan su oma südamesse.” Samasuguse sisuga sõnum öeldakse kõigile, kes seni on perest välja jäetud. Seega aitab konstellatsiooni tummfilm inimesel saada teadlikuks oma lähedastest ja nendega rahu sõlmida.

Muidugi ei tunne kogu pere end halvasti, kui peresüsteemist on keegi välja jäetud. Tavaliselt on üks inimene see, kellel tekivad probleemid; ta on väljajäetule n-ö truu, tunneb tema energiat või on teadmatusest asunud tema kohale.

Kas ka ilma konstellatsioonita saab inimene oma heaolu või tervise parandamiseks midagi teha?

Tiiu noogutab: “Tähtsaim on sõlmida rahu oma vanematega. Me ei saa muuta midagi ka siis, kui miski meile nende juures ei meeldi. Juba see teeb head, kui lihtsalt korrastada oma peresüsteemi, näiteks joonistada see suurele paberile, asetada oma kohale kõik väljajäetud ja aktsepteerida kõigi olemasolu.”

Oma koha teadmine ja peresüsteemiga rahu sõlmimine on Tiiu sõnul nii tähtis, et ka abikaasad saavad õnnelikult koos elada vaid siis, kui nad pole vastasseisus oma vanematega. “Kui üks partneritest nõuab midagi veel oma emalt või isalt, on veendunud, et see, mida vanemad tegid, pole küllalt hea, tekivad paarisuhtes probleemid,” ütleb ta. “Siis hakkab naine ootama mehelt seda, mida ta oma emalt pole vastu võtnud, ja mees, mida ta oma isa käest pole vastu võtnud. Kõige parem abielu on mehel, kellel on hea suhe oma isaga, ja naisel, kellel on hea suhe oma emaga.”

Eestis kasvab suur hulk poisse isata. Kas neil pole siis lootustki heaks abielumeheks saada? “Neid saab aidata, kui nad isa oma südamesse võtaksid,” ütleb Tiiu. “Kui laps teeb seda teadlikult, pole reaalse suhte puudumine katastroofiline. Ka see laps, kes küll elab isaga, kuid pole temaga rahul – näiteks isa joob sageli –, saab ennast aidata, öeldes: jah, see on minu isa. Minu võimuses pole teda muuta, aga ta andis endast selle, mille anda sai, et mina saaksin maailma tulla. Ma võtan ta oma südamesse, jätan talle tema saatuse ega proovi seda muuta, ja lähen oma eluga edasi.”

Loo algusse tagasi: mis sai Riinust, kes “tutvus” Tiiu juhatusel oma surnud õega ja tundis vahetult pärast seda kergendust? Kas ta pearinglused on kadunud? Töötoas käivitunud protsessid võivad aega võtta. Kuid peamise ülesande konstellatsioon täitis: avastas koha, kus tervikus on sõlm sees. Kui nüüd jätkub oskust oma saatusega tänulikult leppida, saab naine mineviku asemel tuleviku poole vaadata ja terveneda.

Perekonstellatsioon - kellele ja kuidas?

Perekonstellatsiooni meetodi lõi saksa psühhoterapeut Bert Hellinger, keda peetakse üheks tähtsamaks panustajaks nüüdisaegsesse psühholoogiasse.

Meetod sobib paljude eluküsimuste korral:
• hingelised ja kehalised haigused,
• hirmud ja depressioon,
• trauma ja vägivalla tagajärjed,
• probleemid vanemate ja lastega,
• lapsendamine,
• paarisuhte mured,
• juhud, mil inimene kannatab pideva halva enesetunde all, millele arstid seletust ei leia.

Konstellatsioonitöö eesmärk on lasta nõustataval näha neid alateadlikke süsteemseid seoseid, mis on ta ühte või teise olukorda pannud, ja teadvustada, kuidas ta neist sõltub. Hetkel, kui reaalsus võetakse vastu sellisena, nagu ta on, aktsepteerides nii enda kui ka kõikide perekonna juurde kuuluvate inimeste kohta süsteemis, võib toimuda muutus.

Konstellatsioon sobib eriti hästi siis, kui tavameetodid ei too lahendust või kui peame tegelema millegagi alateadvuses, millest isegi rääkida ei oska. Siin pole niivõrd tähtsad hingelt ära räägitud sõnad kui liikumine – see, millest võib lõputult terapeutidega rääkima jääda, näitab end konstellatsiooni tummfilmis võhivõõraste inimeste kaudu sõnadeta.

Kuid just siin on ka kahtluse koht: kuidas saavad võõrad inimesed meie peresüsteemi esindades n-ö õigesti käituda? Pole neile ju meie perest midagi räägitud. Kuid seda pole vajagi. Esindajad väljendavad tunnet, mis ruumis tekib. Terapeut aitab neid, julgustades liikuma sinna, kuhu hing kutsub. Mehhanismi on ehk lihtsam mõista, kui kujutada tunnet, mis tekib, kui keegi seisab su selja taga. Otsustav roll konstellatsiooni õnnestumises on terapeudi oskustel ja tajudel.