Foto: Shutterstock
Mujal paistavad lapsevanemad õnnelikumad kui meie kandis. Miks? Aga sellepärast, et prantslased, rootslased ning taanlased ei jäta laste sündides paarisuhet unarusse. Pereterapeut Jesper Juul kirjeldab raamatus "Jääda armastajateks" hea paarisuhte võtmetegureid hoolimata laste olemasolust ning sisendab vanematesse julgust kahekesi olemiseks: just see kujuneb kõigi pereliikmete õnne aluseks.

Katkend Jesper Juuli raamatust „Jääda armastajateks“ räägib piiride kehtestamisest ja enda lastele ka arusaadavalt väljendamisest:

„Töö, lapsed ja nende kõrvalt ka veel armastada – seda on lihtsalt liiga palju!“

Sarah ja Maik kogevad oma laste Fabiani ja Piaga ikka ja jälle konfliktirohkeid perioode, mis mõjuvad pereelule koormavalt. Mõlemad täiskasvanud töötavad vabakutselisena kodus, seetõttu on nende jaoks suur probleem ka see, et nad ei saa nii lihtsalt pere- ja tööelu vahele piiri tõmmata. Eriti Sarah’t segavad lapsed ühtelugu töö juures ja tal on raske neile selgeks teha, et ta tahab segamatult töötada. Ta proovib olukorda lahendada, kaasates sellesse Maiki ja kandes vastutuse talle üle, millest aga enamasti ei aita. Seeläbi tekivad pinged ka nende omavahelistes suhetes. Mõnikord tundub Sarah’le, et kui tema ja ta mees või vähemalt üks neist väljaspool kodu töötaks, siis ei nääkleks nad terve päeva ning töö- ja vaba aeg oleks teineteisest lahutatud.

Nõustamisvestlusel jutustavad nad kõigepealt oma pidevast kasvatusvõitlusest ja oma kolmeaastase poja Fabiani vihasööstudest. Neil on mulje, et peres tekivad konfliktid alati siis, kui nad ise pinge all on või kui ühel vanematest ei lähe hästi. Nad soovivad selle vestluse käigus saada näpunäiteid, kuidas lahendada peres ja nende kui partnerite vahel tekkinud konflikte ning teineteist paremini toetada. Ja kuidas mõlemad saaksid korrapärasemalt tööd teha. Samuti soovivad nad, et neil oleks rohkem võimalust kahekesi aega veeta – see võimalus on neil teise lapse sünniga täiesti kadunud.

Vestlus pereterapeudi kabinetis Sarah ja Maikiga, kes on peaaegu 3-aastase Fabiani ja aastase Pia vanemad, kel vestlus Jesperiga:

Maik: Meil oli pärast jõule täiesti harmooniline periood, arvasin juba, et me ei vajagi nõustamist. Aga siis varsti läks jälle raskeks. Mul on tunne, et selles oleme süüdi eelkõige meie, vanemad. Kõik toimib niikaua, kui oleme tähelepanelikud ja meil jätkub energiat. Ent niipea, kui ühel meist ei lähe hästi, ei toimi enam miski. Näiteks eelmisel nädalalõpul olin ma täiesti kurnatud ja Sarah tegi lastega väljasõidu koos ööbimisega. Mina jäin koju … Nüüd oli meil jälle terve nädal võitlus kasvatuse ümber. Meie, vanemad, peame iga hetk täiesti erksad olema, peame lastele ütlema, mida teha tuleb ja mida teha ei tohi. See algab kohe pärast ärkamist. Ja seetõttu olen ma siiski rõõmus, et me siin oleme … Ehk räägid sina edasi, Sarah?

Sarah: Jah … Niisiis, kui niisugune võitlus eskaleerub, tabab Fabiani peaaegu alati vihahoog. Täna hommikul juhtus see jälle: esialgu mängisid Pia ja tema veidi aega kumbki omaette, aga järsku hammustas Fabian Piat põsest – see on praegugi veel veidi punane. Esimesel hetkel ei ma isegi ei teadnud, kuidas sellele reageerida, sain kohe päris vihaseks … Sellistel puhkudel hakkab kõik mu sees käärima ja tihti tõstan ma ka häält. Soovin endale siis last, kes oma õele haiget ei tee. Ma tean, et ta ei tee seda seetõttu, et õde talle ei meeldi, ta teeb seda, sest on millegi pärast ärritunud ja nii saab ta vihast vabaneda. Need vihahood kestavad tal mõnikord pool tundi.

Jesper: Mulle ei ole veel selge, kas hammustamine toimus vihahoo käigus või tekkis vihahoog pärast seda, kui Fabian oli õde hammustanud.

Sarah: Vihahoog tuli pärast. Algul ta mängis rahulikult, siis hammustas …

Jesper: Ja mida sa talle ütlesid?

Sarah: Ütlesin talle, et ta ei tohi seda teha, ta ei tohi oma õele haiget teha. Ja et ta peab talle ütlema, kui teda miski segab. Aga Fabian ei kuulanud mind. Ja siis ma ütlesin veelkord ja veelkord, ent kolm korda sama asja ütlemisest pole ju mingit kasu. Sellest hoolimata teen ma nii. Ma ei saa ka ise siis enam … Nagu Maik ütles, kui meie oleme nõrgad või stressis, väljub olukord kontrolli alt. Ja minu arust on siis kõik väga raske.

Jesper: Lapsevanem olla on väga raske.

Sarah: Jah, sellest pole midagi, et see raske on. Aga praegusel ajal on see mõnikord väga raske. Kirjeldan parem meie elu-olu. Maik ja mina oleme mõlemad vabakutselised, me ei käi tööl kodunt väljas, vaid töötame kodus. Niisiis oleme me mõlemad palju kodus, kord töötab üks, siis jälle teine, meie elus on palju vähem reeglipärasust kui teistes peredes. Ja meil on ka tihti raske omavahel kokku leppida, kes millal laste eest vastutab, ning paistab, et ka lapsed ei saa alati aru, kes vastutab. Meie, täiskasvanud, ei saa kuidagi eralduda … ka mitte siis, kui tahaksime kahekesi olla, kohe on jälle üks lastest platsis … Aga töö juures ei tule sellest ju hoopiski midagi välja.

Jesper: Töö tuleb ju ikkagi ära teha. (Jesper naerab.)

Sarah: Just. Kuidagi peab hakkama saama. (Ka Sarah naerab.)

Jesper: Kolmeaastasega kõrval …

Maik: Alati ei ole see probleem. Mina annan klaveritunde ja Sarah õpetab laulmist ning kui kalendris on kirjas, et kell 15.00 tuleb õpilane, siis saame kõik olukorraga kohaneda. Siis on selge, et Sarah veedab tunni või kaks muusikatoas. Aga kui me peame harjutama või mina tahan loominguliselt töötada, uut muusikapala kirjutada, siis on mul seda raske lastele selgitada … Ma ei lähe selleks ka minema …

Jesper: Sa jääd samasse ruumi?

Maik: Korterisse või mõnikord ka samasse ruumi.

Jesper: Mina ütleksin, et kolmeaastasega ühes ruumis on keskendumist nõudev töö võimatu.

Maik: Jah. Kusjuures minuga ühes ruumis olles leiab Fabian endale juba pooleks tunniks tegevust. Aga kui Sarah ka temaga ühes ruumis viibib, on ta kohe piiramisrõngas.

Sarah: Jah. Nad tulevad mulle järele ka siis, kui ma muusikatuppa tööle lähen.

Maik: Just. Mina tulen nendega veidi paremini toime. Aga ehk ei saa seda emalt oodatagi.

Jesper: Kas oskad selgitada, milles on erinevus?

Maik: Sarah ja minu vahel, kui me töötame? Noh, kui Sarah istub arvuti taha, et tööd teha, jookseb kohe üks lastest tema juurde. Fabian ütleb siis ka kohe: „Ma vajan sind.“

Sarah: Siis tahab ta kallistada. See on muidugi väga tore, aga alati ei ole see võimalik.

Jesper: Ja mida sa siis ütled?

Sarah: Ma ütlen: „Sa pead ootama, ma pean selle veel valmis tegema“ või „Ma teen tööd, sa pead veidi ootama.“

Jesper: Selle konkreetse olukorra jaoks on mul sulle ettepanek. See ei lahenda probleemi kohe, aga on hea algus. Sest nüüd olen ma kaks korda kuulnud, et sa konfliktsituatsioonides Fabianile ütled: „Sa ei tohi hammustada“ või „Sa pead ootama.“ Niisugune pöördumine õhutab alati vastupanu. Palju parem on olla isiklikum ja öelda: „Lõpeta hammustamine, ma ei taha seda.“ Kõik, mitte ühtki sõna rohkem. Ei ole vaja alternatiive pakkuda, näiteks et ta peab õega rääkima. Või ütle: „Ma ei taha sinuga praegu rääkida või mängida. Tahan praegu rahu saada.“ Ei ole vaja rääkida, et ta saab pärast kallistada. Ütle vaid: „Nii on.“ Aasta või veidi rohkema aja möödudes on Fabian õppinud: „Kui minu isa oma tuppa läheb või ema arvuti taga istub, tahavad nad rahu saada ja siis pean ma nad rahule jätma.“ Alates neljandast-viiendast eluaastat saavad lapsed sellega hakkama, kuigi ka siis on see neile raske.

Sarah: Nad lihtsalt ei talu veel lahusolekut.

Jesper: Ei. Sina muudad lahusoleku ebaselgeks.

Sarah: See võib tõesti nii olla. Ma tõukan selle siis Maiki kaela, tema peab korra majja lööma.

Jesper: Jah, see on mulle tuttav. See on tüüpiline erinevus meeste ja naiste ehk isade ja emade vahel. Mul on olnud selliseid olukordi oma pojaga – tookord ei olnud veel arvuteid –, ma võisin kirjutusmasina taga istuda ja kirjutada ning tema tuli millalgi ja tahtis minu juures istuda ja samuti trükkida, ja siis panin ma täiesti rahulikult paberi tema jaoks masinasse. Ta kirjutas midagi kümme, viisteist minutit, ja siis ma ütlesin: „Nüüd ma enam ei taha.“ Punkt. Ja tõstsin ta tooli pealt maha. Rohkem midagi. Ja see töötas. Emaga oli asi veidi teisiti… Tema sai kõige rohkem kolmveerand tundi kirjutada, siis oli ka poeg juba kohal ning see, mis ta kirjutanud oli, rikuti 30 sekundiga ja ta pidi otsast alustama. Ta ei suutnud öelda: „Nüüd ma enam ei taha.“ Ta ütles alati: „Nüüd pead sa oma isa juurde minema…“ või midagi taolist. Ja lõpuks kuulsin ma alati: „Miks sa mind kunagi ei toeta?“

Sarah: Jah, sama ütlen ka mina Maikile. Ja siis me läheme tihti tülli.

Jesper: Aga selleks, et teie projekt kodus perega elada ja töötada õnnestuks, on tähtis rääkida laste ja partneriga isiklikult ja selgelt. Üks hea näide, kuidas lastega rääkida, on järgmine: ema räägib telefoniga, laps, ehk umbes 14-kuune, tuleb joostes ja küsib emalt midagi. Ema ütleb: „Mul on telefonikõne, räägin vanaemaga.“ Ta kordab seda veel, sest väike küsib ikka edasi. Aga väiksed lapsed ju veel ei tea, mida telefoniga kõnelemine tähendab. Nad ütlevad vaid: „Ma tahan sinuga rääkida ja seepärast pean ma vastuse saama.“ Seetõttu on parem öelda: „Ma räägin praegu vanaemaga, ja ma ei taha sinuga rääkida.“Otse.

Aga paljude naiste jaoks tähendab niisugune pöördumine hooletusse jätmist, nad kardavad, et laps tunneb end äratõugatuna. Ja see on ju ka jutu mõte. Ei saa samaaegselt helistada ja lapsega rääkida. Laps vajab isiklikke ja selgeid sõnu, et ta saaks aru, mis emale või isale tähtis on. Ja laps ei õpi seda kõike ka päevapealt, kulub mõni aasta, enne kui ta ise aru saab, et ema räägib telefoniga ja et tema peab oma küsimusega ootama. Selleks on aga vaja, et oleksite mõlemad isiklikud ja ütleksite, mida te tahate ja mida mitte.

Aga see tähendab ka, et mõnikord tuleb öelda: „Olgu, tegelikult tahan ma praegu tööd teha, aga ma näen, et sa vajad mind, seega jätan nüüd oma töö pooleli.“ Ja siis, kui tahetakse jälle töö juurde naasta, tuleb öelda: „Nüüd tahan ma jälle töötada ja sina pead üksi mängima.“ Ja siis asutakse tööle. Aga teie, täiskasvanud, peate end väljendama väga, väga selgelt. Ka üksteisega. See on ka teie kui vanemate ning teie ja laste vaheline asi. Teil tuleb omavahel kokku leppida ja kui kummalgi pole hetkel laste jaoks aega, siis öelge neile seda selgelt. Sest vaestel lastel pole ju aimugi, mida tähendab töötada. Isa mängib ju ainult klaverit ja ema … millega sa veel tegeled?

Sarah: Laulmisega. Olen laulja.

Jesper: Jah, kumbki neist pole tegevus, mille puhul lapsed kohe teavad: „Ahah, need on täiskasvanute tegevused ja see ongi töö.“ Ning pere- ja tööelu segunemine teeb selle veelgi raskemaks. Ka teie jaoks. Paistab, et teie laps oskab väga hästi öelda: „Ma olen siin!“

Sarah: Piaga seda probleemi ei ole. Kui, siis ainult koos suurema vennaga.

Maik: Fabian on Pia peale väga armukade. Niipea kui Pia on Sarah juures – minu puhul ei ole ta nii armukade –, tahab ta, et ema teda kallistaks, ja proovib väiksemat eemale puksida. Lapsed võib-olla ongi sellised, kuid seda, kui alatu ta oma õe vastu on, on ebameeldiv pealt vaadata. Ja ka mina ei tea mõnikord, kuidas ma sellele reageerima pean, see ajab mind närvi …

Sarah: Mina muutun siis peaaegu agressiivseks, ka minuga juhtus kunagi nii, et ma Fabiani näpistasin. Ma tegin temaga nii-ütelda sama, mida tema tegi Piaga. Siis läks ta täiesti endast välja. Muidugi oli see minu poolt alatu, ja nii ei ole ma talle ka ju mingi hea eeskuju …

Jesper: Vaatame korraks, mida peab õppima, kui on väike õde. Fabian peab igatahes õppima nii kiiresti kui võimalik oma piire kehtestama. Muidu tuleb Pia ka seitsmeselt tema tuppa, kui ta ei taha, ja ka neljateistkümneselt. (Kõik naeravad.) See tähendab niisiis, et Fabian peab selle selgeks õppima. Ta saab seda osaliselt õppida oma isalt, aga ka emalt. Ja see tähendab, et ema peab end palju selgemalt väljendama. Minu tähelepanek – või see, mida ma sinult kuulsin – on: sul oleks hea meel, kui suudaksid kõike teha. Et oleks aega kõigeks, mõlema lapse jaoks, tööks jne. Aga tegelikult see nii ei ole. Ja sellel ei ole midagi tegemist töötingimuste, vaid sellega, et puudub selge sõnum. Ütle talle: „Ma kaisutan praegu sinu õde ja ei taha sind kaisutada.“

Ära ütle, et ta peab ootama. Kui sa teisele inimesele ütled, et ta peab ootama, ütleb teine inimene alati: „Mina? Mina pean ootama? Sina otsustad selle üle? Üldsegi mitte!“ Ei peaks ütlema: „Sa pead … sa pead …“, vaid „mina tahan …“ või „ma tahaks ….“ – „Nüüd tahan ma segamatult sinu õega olla.“ Ja siis ütleb tema: „Siis oled sa rumal ema.“ Selle peale saab vaid öelda: „Jah, ma mõistan sind. Aga nii see on, olen ainult jaopärast teie jaoks olemas. Varem olin ma alati teie käsutuses. Nüüd see enam nii ei ole.“ Ja seda erinevust ei saa isa tasakaalustada. Ei saa öelda, okei, laps vajab tähelepanu, ja seepärast võib või peab isa temaga tegelemise üle võtma. Sest Fabian ei taha sel hetkel tähelepanu – ta tahab sinu tähelepanu, see on väga isiklik. Ja ta võitleb ainult selle eest, mida ta tahab. Ta tahab sinult maksimaalset tähelepanu, aega, sinuga mängida … Ja järsku, aasta tagasi, tekkis ooteaeg, konkurets. Sellega peab ta harjuma. Kui vana ta ongi, kolmene?

Sarah: Peaaegu kolm.

Jesper: Selleks kulub veel vähemalt kaks aastat. Siis ta teab: „Olgu, ma ei saa kõike, aga kui on tähtis asi, võin ma ema juurde minna, ja ma saan isa juurde minna.“ Aga see toimib ainult siis, kui vanemad ennast selgelt väljendavad. Mitte et su suu püüab „ei“ öelda, aga su keha, kogu su ilme ütleb „jah“. Mitte ainult lõunatiroollased ei ütle selle kohta „jein“ (Jesper naerab). Ei „jah“ ega „ei“, ja see ei tähenda isegi „võib-olla“ – see edastab lapsele pigem järgmist: „Ma tahaksin väga, see ei ole minu tahe, seda ei tunne minu süda, see ei ole nii … Aga kahjuks ei saa ma sellega hakkama – sa pead nüüd minema.“ Seda ei oska kolmeaastane laps endale ette kujutada. Ta arvab ju, et tema ema ja isa suudavad kõike. Ta ei suuda kujutleda, et see nii ei ole. Aga nagu öeldud, peab ta ka oma õele asjad selgeks tegema. Tema õde peab seda samuti õppima. Nad mõlemad peavad õppima teiste inimeste suhtes oma piire seadma: „Seda ma tahan, seda ma ei taha.“ Ja sina oled neile eeskujuks.

"Jääda armastajateks"
Tõlkinud: Kersti Kaljuvee
Väljaandja: Kirjastus Pegasus 2020

Taani terapeut Jesper Juuli (1948 – 2019) armastatakse tema pingevaba optimismi tõttu. Tema raamatu sõnumiks on see, et vanemad ei pea lapsi hästi kasvatades olema ise täiuslikud. Pole üldsegi patt võtta aega iseenda ja oma partneri jaoks!

Selle asemel, et keerelda kogu aeg laste ümber võtke pigem aega ja ruumi oma armusuhte jaoks. Ainul nii tekib harmooniline keskkond, mis tagab lastele turvalise kiindumussuhte ja toetuse. Seega on parem kulutada osa pere-eelarvest lapsehoidjale, kui tunda stressi järjekordset pererestorani külastades.