Foto: Unsplash
Kui mees petab, kas siis läheb elu edasi, nagu midagi poleks juhtunud? Ühe perekonna kolme põlve naised jagavad kõik sarnast saatust ja räägivad enda lood.

Vanavanaema lugu

Me tutvusime Osvaldiga laadal, tema müüs liha ja mina käisin tema käest seda ostmas, ühel päeval kutsus ta mind peole. Varsti pärast seda jäin mina meie esimest last ootama. Osvald oli aumees ja palus mind naiseks. Mina olin 17 ja tema 25. Peagi sündis teine laps, mina olin lastega kodus ja mees, olles seakaupmees, käis mööda maad laatadel. Kuuldavasti oli tal ka teisi naisi ja räägiti ka ühest tütrest, mina sellesse ei sekkunud. Olin kodune ja kasvatasin meie lapsi. Iga vaba hetke veetsin lugedes. Osvald oli hea mees, tõi raha koju ja armastas lapsi.

Keeruline oli muidugi siis, kui ta jõi, siis ei teadnud kunagi ette, mida päev tõi, vahest oli ta ka väga raske rusikaga mees. Samas kui kaineks, sai ostis mulle või lastele midagi uut ja heastas oma halva käitumise. Aeg möödus ja lapsed said suureks ning kolisid Tallinna elama, ning meile sündis väike pesamuna. Teda hoidis mees väga, nad veetsid lapsega palju aega koos ja tema peale ei tõstnud ta kunagi rusikat. Mina hoolitsesin kodu ja lapse eest, vabal ajal lugesin. Kui väiksem laps sai 12 kolisime suurte laste juurde Tallinna ja hakkasime maja ehitama. Meie vahel tekkisid eriarvamused ja majja kolis mees koos väiksema lapsega, mina jäin kõige vanema lapse juurde elama. Aitasin temal kodu hoida ja ta last kasvatada, vabal hetkel alati lugesin.

Vanaema lugu

Õppisime oma tulevase abikaasa Ruudolfiga ühes koolis, hiljem läksime samasse linna edasi õppima ja sealt algas tihedam suhtlus, mis viis üsna pea abieluni. Minu mees oli väga erinev minu isast, rahulik sissepoole elav mees, enne pikalt mõtles, siis ütles. Mul oli ühtepidi turvaline, sest mees oli alati etteaimatav ja samas päris keeruline, olla inimese kõrval, kellega kontakti saamine oli nii erinev sellest, mida mina oma kodus olin näinud. Mida aeg edasi, seda rohkem ma tundsin, et meie vahelt kaob suhtlus ära, see tegi mind väga närviliseks ja ma hakkasin ennast häälekalt väljendama. Mida rohkem mina ennast väljendasin, seda rohkem mees endasse tõmbus, mul hakkas tekkima vimm tema vastu.

Muus osas sujus ilusti, meil oli perefirma ja me ehitasime ilusa suure maja. Meile sündis tütar, ajal mil mina last ootasin, oli mees palju kodust ära ja käis väljasõitudel ning õhtuti restoranis. Minuni jõudis jutt kellestki teisest naisest, kellega mu abikaasat tihti nähakse. Olin väga õnnetu, ega teadnud, mida teha, rääkisin oma olukorrast emale, ta oli ainus kes mul tol ajal lähedal oli. Ema ütles selgelt ja kindlalt, kannata välja, mehed teevadki nii ja vaata et sa seda kellelegi ei räägi, see on häbiasi.

Ma kannatasin ja tõepoolest, see läks üle, kuid ma ei andestanud seda kunagi, kandsin viha ja vimma mehe vastu terve elu ja see kajastus ka meie igapäevases suhtluses. Suhtlesin rohkem tütrega, temast sai minu igapäevatoimetustes ja elus justkui partner, mehega suhtlesime ainult hädavajalikes asjus. Tütar kasvas ja hakkas minuga ka samal alal ja kohas töötama, see sobis mulle väga. Tütar abiellus ja tema peresse sündis tütar, ning kuna me kõik elasime meie suures majas koos, siis oli lapselaps mulle kui oma laps. Olin ju mina seal algselt ema ja selleks ma ka jäin, toimetasin ja otsustasin noorte elus, siis jäi neil aega endale elada. Üsna pea purunes minu tütre abielu, tütar koos lapsega jäid meiega. Mina töötasin tütrega koos, mees tegeles kodus lapselapsega ja ehitas maja.

Ema lugu

Töötasin oma tulevasega koos, Tõnu oli väga populaarne mees, tal oli seljataga mitu abielu ja ta meeldis naistele väga. Minule meeldis ta just sellepärast, et oli populaarne, elav ja jutukas, tegi nalja ja nägi äärmiselt nägus välja, tõeline seltskonnalõvi. Kuna mina elasin oma ema-isa suures majas, oli loomulik, et Tõnu kolis meile. Ka minu emale meeldis ta väga. Meile sündis tütar, last hakkasid hoidma erinevad lapsehoidjad, sest minul tuli tööle tagasi minna. Töötasime oma emaga koos, ema oli seltskondlik naine, kel palju tutvusi, tol ajal oli see võtmetähtsusega, et head tööd saada.

Kui laps oli aastane, läksime Tõnuga lahku, ta võttis uue naise ja lahkus. See oli mulle emotsionaalselt väga raske aeg, õnneks elasin ema-isa juures, kes hoolitsesid minu ja mu lapse eest ja ma ei pidanud olema üksi. Olen terve elu elanud oma ema ja isaga koos, mul on olnud suhteid ka pärast abielu, kuid need ei ole püsima jäänud. Olen keskendunud tööle ja nüüd ka ema eest hoolitsemisele.

Kui tunned, et sinu paarisuhe ei tööta, siis tea, et koostöö lapse heaolu nimel on siiski väga tähtis, vaata dialooglastenimel.ee

Allikas: yksikvanem.com