Pooleks jagatud hooldusõigus muudab mehed laste suhtes hoolivamaks

"Mehed pidid oma elu ikka päris suurelt ümber korraldama," tõdes Tallinna ülikooli sotsiaalteaduste peatne magistrant Laura Mere, analüüsides olukorda peredes, kes olid pärast lahkuminekut jaganud lapse hooldusõiguse võrdselt mõlema vanema vahel.

"Järsku tekkis isadelgi kohustus teha igapäevaseid asju, millega seni oli tegelnud vaid naine – vaadata, et lapsel oleksid puhtad riided seljas, et ta jõuaks õigel ajal trenni, et kõht oleks täis."

Kuigi hoiakuliselt pooldavad Eesti inimesed peresuhetes võrdsust, ei tule tegelik elu veel kaugeltki järele. Nii kui selgub, et majja on tulemas laps, hakkavad mehed veelgi usinamalt tööl käima ning naised tasapisi "pesa punuma". Lapse sündides sama muster jätkub – isad töötavad, emad pühenduvad kodule. Ja töötavad!

Ka lahkumineku korral ei teki enamasti küsimust, kellele lapsed jäävad – ikka emale. Isast saab reeglina inimene, kes figureerib hooti ja kes pigemini on meelelahutaja rollis kui reaalselt osaleb laste kasvatamises, vahendab Pealinn.

Kõik see taastoodab traditsioonilisi soonorme: mees on "liikuv rahakott" ja naine vissis näoga koduori.

Pärast lahutust laps pooleks

Järjest enam on aga Eestiski hakatud praktiseerima mudelit, kus pärast lahutust jagavad ema ja isa hooldusõiguse pooleks – pool aega on laps(ed) ühe, pool aega teise vanema juures.

Tallinna ülikooli sotsiaalteaduste peatne magistrant Laura Mere, kes sellist peremudelit uuris, jõudis järeldusele, et n-ö fifty-fifty lapsejagamine aitab murendada iganenud soonorme, päästab naised üksikemadusega kaasneda võivast majanduslikust viletsusest ning paneb isadele lastekasvatamisel senisest suurema vastutuse.

"50/50 jagatud hooldusõigus aitab vähendada nii naiste koormust laste kasvatamisel kui ka leevendada lahkuminekust tulenevat majanduslikult kehvemat olukorda, kuna pooled lapsega seotud kulutused jääksid isade kanda," rääkis Mere. "Ühtlasi aitab see kaasa praeguse arusaama – mees on vaid rahakott ja peab maksma alimente – vähenemisele, kuna jagatud hooldusõiguse puhul võtavad isad enda kanda ülesandeid, mis enne olid peamiselt emade õlul."

Mere sõnul ilmnes tema tehtud intervjuudest, et enne lahkuminekut elasid pered enamasti traditsioonilise mudeli järgi. "Uurimuses osalenud naised ütlesid, et kui nende mehed said teada, et laps on sündimas, hakkasid nad enamasti veel rohkem tööd tegema ja veetsid üha rohkem aega kodust eemal," rääkis Mere.

"Põhjenduseks oli see, et kui üks inimene on kodus, peab teine tööl käima, et perele head elu võimaldada ja majanduslikku kindlustunnet pakkuda. Sealjuures ei kerkinud reeglina küsimust, kes jääb lapsega koju – kojujääja oli automaatselt naine, mis tähendas, et mees sai keskenduda karjäärile ja rahateenimisele."

Mees töötab ja naine ei tee midagi?!

Pärast lapse sündi jäid ema kanda kõik lapsega seotud toimetused ning kooselu ajal tegelesid isad lastega vähe. "Naised kirjeldasid seda olukorda koormava ja kurnavana ning soovisid pisutki puhkust ja suuremat mehepoolset toetust. Naised ei kurtnud selle üle, et majapidamine ja koristamine oli nende osaks jäänud, pigem olid nad kurvad selle pärast, et isad lastega ei tegelnud – nad ootasid isa aktiivsemat osalemist lapse kasvatamises," selgitas Mere.

"Mees hakkas rohkem tööl käima ja kõik kodune jäi minu õlule," kirjeldas üks uuringus osalenud naistest olukorda, kui laps sündis. "Ta võttis vastu absoluutselt kõik pakkumised ja ise oli sellega muidugi hästi rahul. Sellist asja polnud üldse, et ta oleks koju tulnud ja mulle natuke kodusest keskkonnast puhkust andnud."

Mere sõnul ilmnes intervjuudest, et mitmed mehed ei pidanud laste kasvatamist ja kodu eest hoolitsemist tööks, vaid nimetasid seda enamjaolt "mitte millegi tegemiseks".

See arusaam aga muutus pärast lahkuminekut, kui otsustati, et lapse hooldusõigus jagatakse võrdselt. See tähendab, et võrdselt jagunesid ka vastutus ja kohustused.

"Mehed pidid oma elu ikka päris suurelt ümber korraldama," lausus Mere. "Järsku tekkis neilgi kohustus teha igapäevaseid asju, millega seni oli tegelnud vaid naine – vaadata, et lapsel oleksid puhtad asjad seljas, et ta jõuaks õigel ajal trenni, et kõht oleks täis. Nagu ka intervjuudes mainiti: isast sai isa."

"Alguses oli küll natuke harjumatu, et pead kõigi asjadega hakkama saama, mis varem olid abikaasa õlul," kirjeldas üks uuringus osalenud meestest olukorda, kus pidi üle nädala üksinda lapsekasvatamise raskustega toime tulema. "Aga eks mehel on ju samamoodi käed-jalad küljes nagu naiselgi, ta saab tegelikult kõigi nende asjadega hakkama, millega on tarvis hakkama saada."

"Enne lahkuminekut olin ma nii töösse mattunud, et ma väga palju lapsega ei tegelnud," rääkis teine. "Ja siis oli olukord, kus järsku oli mul laps! Sinnamaani mul nagu ei olnud kohustust tema eest hoolitseda, aga nüüd see tekkis. Ja ma mõtlen, et see oli minu jaoks võib-olla isegi hea ja lahe muutus."

Mere lisas, et pärast lahkuminekut said mehed aru, et naine ei taha ja ei jaksa ööpäev läbi ainult lastega tegelda: "Endist elukaaslast, laste ema, hakati nägema inimesena, kes vajab aega ka enda jaoks."

Kui üldiselt on meestel kodustest kohustustest kõrvalehiilimiseks hea põhjendus – väga palju tööd –, siis võrdselt jagatud hooldusõiguse korral seda vabandust tuua ei saa. Isad pidid mugavusmullist välja astuma. "Sa tead, et pead lapsele kell viis lasteaeda järele minema. Ei ole enam nii, et midagi ei juhtu, kui hakkad pool seitse töölt tulema, sest niikuinii on naine see, kes lapsele järele läheb," mainis Mere.

Väide, nagu töötaks mehed hirmus palju ja sellepärast ei ole neil aega lastega tegelda, ei vasta seega tõele – ka neil on võimalik oma tööd niimoodi planeerida, et kõik vajalikud päevatoimetused tehtud saavad.

Hoiab häid suhteid

Kuigi 50/50 hooldusõigus tähendab reeglina mehe jaoks suuremaid kohustusi, olid Mere sõnul tema uuritud perede puhul just mehed need, kes lahkuminekul sellist varianti soovisid.

Mere ütles, et üks põhjus, miks pooled sellisele kompromissile läksid, oli asjaolu, et nad ei tahtnud minna kohtusse. "Mehed rõhutasid, et Eesti kohtusüsteem määrab lapse niikuinii emale, võidelgu isad, kuidas soovivad. Sa võid ju kohtusse minna, aga sealt saad mõned külastuspäevad, kohustuse maksta elatisraha ning keerad veel ka suhted vussi. Naised leppisid, sest tahtsid hoida suhteid headena ning jätta lapsele võimalus olla võrdselt mõlema vanemaga. Naised ütlesid ka seda, et nad ei jaksa, ja nad ei peagi, võtma sajaprotsendiliselt kohustust pelgalt sellepärast, et nad on naine ja ema. Nad tahtsid jagada nii vastust kui ka õigusi."

Mere mainis, et kuigi ta ei uurinud ema ja isa suhteid pärast lahkuminekut, tuli intervjuudest siiski välja, et reeglina said vanemad omavahel väga hästi läbi. "Ka majanduslikud kohustused olid võrdselt jagatud, mistõttu ei olnud ka ebavajalikke pingeid raha pärast." Inimesed on ise sellise otsuse teinud ja ei saa kedagi teist süüdistada või halada, et neile on ülekohut tehtud.

"Ma ei julge seda mudelit küll parimana välja pakkuda – see eeldab lahkuminejatelt häid suhteid ja ratsionaalset mõtlemist, aga kindlasti on teostatav," leidis Mere, kelle sõnul võiks Eesti kohtudki enam sellist lahendust välja pakkuda.

"On riike – näiteks Belgia, Tšehhi, Inglismaa, Kanada – , kus see on esimene variant, mida kohtud lahkuminevatele vanematele pakuvad. Meie kohtupraktika, mis eelistab emapoolset hooldusõigust, ignoreerib ühelt poolt isa panust lapse kasvatamises ning teiselt poolt vangistab ema traditsiooniliselt kindlaksmääratud rolliootustesse, võttes neilt ära sotsiaalsed ja majanduslikud võimalused, mida naudivad mehed."