Praeguseks juba kaks nädalat koroonaviirusega karantiinis olnud kolme lapsega pere jagab kogemusi, kuidas hakkama saada
Sain reedel teada oma positiivse Covid-19 testi tulemuse. Minu jaoks oli see teine test ning jagan sellega seoses mõningaid mõtteid. Ehk on sellest taustast kellelegi abi.
Tulime tagasi Bergamost 29.02. Olime alates sellest ajast koduses karantiinis. Meie lennukis olnud esimene juhtum sai kinnituse neli päeva pärast lennu maandumist. Üle-eelmisel neljapäeval tegi testi meie Tartusse eraldatud pereliige ning reedel 06.03 tehti test kogu meie ülejäänud perele — kaks täiskasvanut ja kolm last. Kõik need testid olid negatiivsed.
Ootasime kõik oma 14 päeva kestva vabatahtliku karantiini lõppemist. Suhtlen tööalaselt ja seoses oma vabatahtlike tegevustega väga paljude inimestega. Ka selliste inimestega, kes on ühiskondlikult väga kontaktsed ja kelle peredes on samuti palju lapsi. Hoolimata soovist minna tagasi tööle, pidasin ise väga oluliseks, et ma ise oleks terve.
Minule ja abikaasale tehti teine test neljapäeval, 12.03 ning minu positiivse tulemuse kohta sain Terviseametilt kõne 13.03 kell 15.59. Minu statistika kajastub seni kõige suurema tõusunumbriga päevas — 13.03.2020. Seejuures minu abikaasa testi tulemusi veel ei olnud. Järgmisel päeval helistati meile tagasi ja oli lõplikult selge, et abikaasa test on negatiivne. Terviseameti töötaja ütles et võtke seda informatsiooni sellisena, et see ei tähenda midagi, aga rakendage kõik meetmed.
Spordikommentaatori küsimus — mis tunne on?
On öeldud, et peiteaeg on kuni 14 päeva. Juhul kui mulle ei oleks tehtud teist testi, oleksin läinud esmaspäeval päris kindlasti tööle ja kodust välja. Vähemalt poleks ma kartnud kohtuda inimestega. Tundsin gripisümptomeid nädala keskel — kerge peavalu ja väsimus. See on midagi sellist, mille peale keskmine eestlane võtab heal juhul ühe tableti ja läheb tööle. Eilse enesetunde põhjal oleks läinud tööle ka ilma rohtu võtmata.
Sa võid olla haige ja nakatanud ilma seda märkamata. Ja veel — kui elad Eestis, oled vanuses 40+ ja kui oled füüsiliselt aktiivne, siis üldjuhul oled sa ilmselt harjunud, et sul on aeg-ajalt nohu või mõni lihas valutab või muud sarnast. Sellist asja võtad üldjuhul normaalsuse osana. Tagantjärgi võin pidada imelikuks, et kolmapäeva õhtu kulleri toodud toidukotte trepist üles tassides tundsin end päris nõrgana. Mõtlesin, et seep see on, kui väljas ei käi ja trenni ei tee.
Kõik eelnev on öeldud nii hoiatuseks kui ka lohutuseks. Hoiatuseks selles mõttes, et pigem tuleks olla kodus ja vältida sotsiaalseid kontakte kui et viiruskandjana ringi käia. Me ei tea ja ei näe neid, kes meie seast juba täna viirusega ringi käivad. Statistika ja praktika ütleb, et neid on.
Lohutuseks selles mõttes, et juhul kui te ei kuulu mõnda riskigruppi võib haigus minna suhteliselt kergelt.
Kõige keerulisem on viiruse levikut takistada
Lastel ei avaldu sümptomid ja neile ei oma viirus riski. Kuna lapsed on kõige suuremad viiruse edasikandjad, tuleks ka kõige suuremat rõhku panna nende jälgimisele ja sellele, et nad kodus püsiks.
Kui tahame välistada viiruse edasist levikut, peaks edasised meetmed olema suunatud just sellele, et lapsed ei koguneks ei kaubanduskeskuses, mänguväljakul ega ka poe parkimisplatsil. Kahjuks. Võib-olla võib selles osas tulla eriolukorra juhilt ka konkreetsemaid korraldusi. PS — meie väiksemad lapsed ei ole näidanud mingit haiguse märki, kuigi oleme nendega 2 nädalat pead-jalad koos elanud.
Me ise jälgime riikide pingerida haiguse leviku ja mõju kohta — worldometer.com, link all. Loeme seda tabelit ennekõike läbi nakatunute suhte võrreldes rahvaarvuga. Eesti on püsinud üldiselt top 20-s ning hetkel oleme 10 koha piiril. Seejuures Hiina on tänaseks meist juba maha jäänud. See tabel ütleb iseenesest, et meie väike riik on globaalse kommuuni tubli ja aktiivne osaline. Kahjuks ka selle jõletu viiruse puhul.
Olen positiivne, et saame sellest viirusest koos võitu.
PS! Itaalias olles olin tegelikkuses ka Eesti Vabariigi aastapäeval kokku kolm päeva haige. Tol hetkel arvasin, et külmetasin mäel, kuigi siis olid sümptomid üsna rasked. See tõbi sai ravitud kui külmetushaigus. Sain terveks?
Tagasivaade — kuidas kõik algas?
Seisime sabas ja ootasime kuni reisijate temperatuuri mõõdetakse. Bergamo lennujaamas ei lastud kedagi 20.02 maale, kelle temperatuuri poleks mõõdetud. Mõõtmist korraldasid kaks kaitseülikonnas ja näomaskides tervishoiutöötajat. Inimesed seisid pikas sabas, lapsed jooksid kärsituna nende vahel edasi-tagasi ning ärritunud emad pahandasid nendega aegajalt, et nad paigal püsiks. Kauko pööritas silmi ja 13 aastane Riia ahastas niisama, et millal see ootamine lõpeb ja nõjatus minu peale.
Suusakuurort jäi kriisikolletest kaugemale. Ometi olid kõik apteegid näomaskidest tühjaks ostetud. Inimesed trügisid summadena suusaliftide ja gondlite juures. Mõned linnad olid juba kinni, aga siin ei paistnud mingit kriisi. Suusatati.
Kui 29.02 Bergamosse tagasi jõudsime, oli lennujaama kõrval olevas suures kaubanduskeskuses avatud vaid toidupood ja mõned kohvikud. Bergamo linn oli hoolimata laupäevast inimtühi, kuigi üksikud poed olid avatud. Lennujaamas kandis umbes 10% inimesi maske. Oli ka neid, kes oma suud ja nina salliga varjasid.
Kogu Itaalia reisi ajal olime jälginud uudiseid ning olime kindlad, et meid ootab ees vähemalt 14 päeva eraldust. Lapsed ei olnud eriti vaimustatud kloostrikorrast, mida üritasin neile selgitada esialgu Benediktiini kloostritraditsioonide kaudu. Elavnemine toimus siis, kui selgitasin et ka kung-fu panda järgis ranget rutiinini ning nii toimub õppetöö ka Shaolini kloostrites.
Meie peres on kolm koolis käivat last: 13 aastane Riia, 12 aastane Kauko ja 7.a. Säde. Otto (21) elab eraldi Tartus ning pidi jääma garantiini oma korteris.
Muidugi oli algselt lastele keeruline selgitada, et me ei lähe ei kooli ega tööle, küll aga algab nüüd tavapärane elu päevakava ja rutiini alusel. Olen sügavalt seda meelt, et kui vähemalt kaks täiskasvanut ja hulk lapsi peavad elama kaks nädalat kitsal pinnal, on rutiinist ja päevakavast väga abi. Lisaks ütlen et vahet ei ole kui suur on sinu korter või maja — kahe nädalaga jääb see ikka kitsaks, kui elate seal kõik päevad pead ja jalad koos.
Leppisime juba pühapäeval kokku päevakava, mis on osutunud väga kasulikuks.Rääkisime selle ka lastega läbi ning see on aidanud ka lastel mõista, et on erinevus töö ja puhkeajas ning säilitada nende vahel mõistlikku tasakaalu. Oleme tänaseks veetnud kaks nädalat koduses vabatahtlikus karantiinis. Meile on tehtud kaks testi. Peale esimese negatiivse testitulemuse saamist oleme julgenud õhtuti väljas jalutamas käia.
Kodukontor ja kodukool
Karantiinis olles oleme mõlemad abikaasaga täitnud oma töökohustusi. Tõsiasi on ka see, et ka kodukontoris võib tööd teha nii efektiivselt, et lõuna võib vahele jääda. Ilma kindla päevakavata ei oleks me ilmselt kõik need päevad nii hästi vastu pidanud. Muidugi on meil olnud ka tagasilööke. Arvestades meie kui lapsevanemate tihedat töögraafikut, on olnud üsna keeruline hoida kohati lapsi nendele ettenähtud tegevuste juures.
Kõige selle kõrval oleme õppinud hindama kolm korda päevas valmivat sooja ja kodust toitu ning hetki, mida oleme veetnud koos õhtuti lauamänge mängides ja omavahel suheldes.
Üldised soovitused
- Päevakava on vajalik nii sinule enesele kui lastele.
- Mõistlik on päevakava ühiselt läbi arutada.
- Söögikorrad on mõistlik paika panna ning hoiduda kokku leppimata näksimisest.
- Liikumisvabaduse piiramine vastavalt päevakavale pole halb mõte.
- Näe ette aeg nii puhkuseks kui ühiseks mängimiseks.
- Korista või võta ette mõni projekt, mida oled ammu tahtnud kodus teha.
- Ära unusta suhtlust oma lähedastega — selleks on telefon, Skaip ja muud vahendid.
- Terves kehas terve vaim — leia võimalused jalutamiseks või koduseks sportimiseks!
- Ajakava jälgimine ja juhtimine on Sinu kui täiskasvanu ülesanne.
- Valmistage koos kooki või magustoitu.
- Ära unusta enese ja laste hügieeni.
Töö ja kodukontor karantiini ajal
Kodukontoris töötades hoiad kokku aega tööle ja koju sõitmise arvelt. Ära aga muretse — see aeg saab julgelt kasutatud näiteks toidu valmistamiseks või sinu kodus olevate laste koolitööde juhendamiseks või nende korrale kutsumiseks.
Tööandjate kontekstis on ilmselt oluline jälgida, et peredes, kus on kodusele õppele suunatud lapsi, oleks võimalik tagada paindlikkus ja võrdsus ka lapsevanemate vahel — kedagi ei ole vaja üle koormata ega lõpuni ära väsitada. Kuigi kodukontori kasutamine on laialt levinud, siis olen kindel, et väga paljude inimeste jaoks on uus olukord, kus kodukontorit tuleb pidada olukorras, kus ka lapsed on kodusel õppel.
Kui kodukontori võimalust kasutatakse laialt ning kui samal ajal ei ole Lapsed koolis, toob see aga kaasa terve rea praktilisi probleeme:
- Tööalased päevakavad peaksid võimaldama suuremat paindlikkust ning arvestama võimalusega pakkuda täiskasvanutele pause toidu valmistamiseks ja lastega tegelemiseks.
- See tähendab, et lõunapausid või muud rohkemad katkestused võivad venitada tegeliku kodukontori tööpäeva pikemaks ja hajutada rohkem päeva peale ära. Selle peavad kolleegid omavahel leppima ning ka läbi rääkima.
- Kodukontor olukorras, kus lapsed on kodus, nõuab rohkem ka kolleegidelt. Vajadus on suurema leplikkuse järele. Kodus olevad lapsed võivad vajada abi nii koolitööde kui kaugõppe jaoks Skype sisseseadmisel. Täiskasvanud kolleegidel võib tulla seega ootamatuid katkestusi. Sellega on vaja kõigil arvestada.
Kuidas oma lapsi aidata?
Meie senine kaks nädalat praktikat ja suhtlust kolme erineva kooliga ei ütle, et koolid oleksid olnud väga hästi ette valmistatud koduõppeks. See on uus olukord ning nõuab harjumist ka õpetajate poolelt. Küll avastasime, et päheõpitud luuletuse esitust saab filmida ning salvestuse siis õpetajale saata. Ka mitmeid koolitöid saab pildistada ning õpetajale edastada, et hinded ei jääks saamata. Ilmselt on kooliastme ja õpetajapoolse usalduse küsimus, kas sellistesse tegemistesse tuleb kaasata lapsevanemaid või saavad lapsed ise paremini hakkama.
Ka lastel on nüüd vaba aega, kuid nende jaoks on ilmselt kõige olulisem jälgida, et nad oma kohustuslikud tegevused ja koolitöö ära teeks. Hea on kõik õppetööga seonduv lükata hommikupoolsesse päeva.
- Ole kindel, et said täpselt aru kokkulepetest, mis on kooliga tehtud kaugõppe korraldamiseks.
- Ole veendunud, et lapsel on olemas töökorras tehnilised vahendid koolitööde tegemiseks.
- Iseseisvate koolitööde tegemiseks on hea ette näha kindel aeg, et anda ka täiskasvanutele võimalus segamatult tööd teha.
- Hea on ette näha rutiin koristamiseks.
- Aega nutiseadmete vaatamiseks on mõistlik reglementeerida kindlatele aegadele päevas.
- Näe ette aeg ühisteks mängudeks või jalutamiseks koos lastega.
- Paku lastele võimalus suhelda oma sõprade või sugulastega läbi Skype, FB või muude kanalite ja näe selleks ette oma aeg. Ka lastel on oma sotsiaalne ringkond, kellega suhtlemine aitab neil säilitada tasakaalu ja karantiini taluda.
Kuidas üksteisega ellu jääda?
Kindlasti peaks jälgima, et mõlemad pere täiskasvanud panustaks võrdselt. Küsimus ei ole ainult kodutöödes. Millegipärast kahtlustan, et see on ennekõike meestele suunatud üleskutse. Peresisest tasakaalu tuleks ilmselt jälgida ka selles osas, mis puudutab seda, kes käib tööl ja kes on kodukontoris.
Usun ka seda, et suhted püsivad head, kui mõlemal täiskasvanul on lisaks oma kohustuste täitmisele piisavalt ruumi ka oma asjadega tegeleda. Karantiin ja eraldatus on hea võimalus lugeda lõpuni mõni raamat või lõpetada töö mis on pooleli jäänud.
Kõige negatiivse kõrval on karantiin ka hea võimalus veeta oma elukaaslasega täiendavat kvaliteetaega. Saab teha plaane tulevikuks ja parandada oma suhteid lastega. Ilmselt saab ka see ajalooline hetk üsna ruttu läbi ning elu jätkub uues reaalsuses.
Vaata veel:
Abiks — Terviseameti juhend haigestunutele: Patsiendi kodune ravi COVID19
Artiklid, mida pean oluliseks:
Lisaks:
Allikas: karllaas.wordpress.com
