Juhtunust rääkides tuleks arvestada laste eaga. Samas kehtib olenemata vanusest reegel, et keskenduda ei tohi hirmuäratavatele detailidele, milleks on lastud kuulide arv, veri, lärm või mitmesugused juhtunuga kaasnevad emotsioonid (paanika, hirm, viha, kurbus).

Turvatunnet taastab see, kui lastele tuuakse näiteid, kuidas turvalisust tagatakse. Rääkida võiks sellest, et

  • igas koolis on olemas kriisimeeskond ja täiskasvanud, kes aitavad, ning seega ei ole lapsed situatsioonis üksi;
  • on välja töötatud plaanid hädaolukorras tegutsemiseks;
  • lapsed saavad ka ise aidata niisugust olukorda ära hoida sellega, et nad suhtlevad avatult, kuulavad kaaslasi ja on üksteisele toeks, jätmata kedagi oma murega üksi.
Lastele tuleb rõhutada, et koolis ollakse üks suur pere ja et seetõttu on iga lapse heaolu oluline. Las see seisukoht olla alus märkamisele ja lähedusele.

Mida teha, kui laps distantseerub ja keeldub rääkimast? Kas teda peaks selleks sundima või tuleks tal lasta ise oma murede ja rõõmudega enda juurde tulla?

Olenevalt kodustest suhtlemismallidest ja inimese eripärast on valmisolek rääkida erinev. Sundimine siin ei aita: tuleb olla lapse jaoks pidevalt olemas, koos aega veeta. Ka ühine söögitegemine, koristamine või jalutuskäik, mille jooksul vesteldakse neutraalsetest maailma asjadest, on väga kasulik. Lapse distantseerumise põhjuseks võib olla läheduse puudus või hirm, et teda ei aktsepteerita, süüdistatakse, halvustatakse või ei kuulata lõpuni.

Tuleks silmas pidada, et kui inimene on mingil arvamusel, on see tema seisukohast õige. Tasub uurida põhjuseid, miks ta just nii arvab, millised asjaolud kinnitavad tema uskumusi ja millised võiksid seda ümber lükata.

Millistele käitumismallidele peaksid lapsevanemad kindlasti tähelepanu pöörama?

Kõnealuse juhtumi eripära oli see, et laps ei pöördunud oma murega kellegi poole. Ta asus probleemi ise n-ö lahendama, eeldades, et keegi teda nagunii ei usu. On äärmiselt nukker, et laps nii tunneb.

On võimalik märgata käitumuslikke vihjeid — eemaletõmbumine, väljakutsuv käitumine, ülitundlikkus, enesesüüdistamine, õppeedukuse ja õpimotivatsiooni kahanemine või pessimistlik tulevikupilt –, mis aitavad ära tunda stressis last.

Praegu teevad paljud noored sotsiaalmeedias koolitulistamise üle nalja. Kuidas sellist käitumist seletada?

Naljategemine on šokeeriva sündmuse korral üks võimalik käitumisviis kõrvuti selliste reaktsioonidega nagu nutmine, öised ärkamised ja õudusunenäod.

Ka klassitunnis võib märgata, et teise lapse tunnisegamise ajal tehakse algul nalja, hiljem muutub olukord häirivaks ning alles siis jõuab situatsioon pärale ja laps on häirunud. Koolitulistamine on sedavõrd erakordne juhtum, mille korral ei osata kuidagi reageerida.

Kuidas oma lapsega juhtunust rääkida? Kas sellest üldse peab rääkima?

Kuna enamik lapsi on juhtunust teadlikud, võib neil tekkida küsimusi just turvalisust ja suhteid, samuti probleemide lahendamist puudutavatel teemadel. Lapsele tuleks anda võimalus rääkida, kui ta seda soovib, ent kindlasti ei tohiks talle eneseavamist peale suruda, laskuda detailidesse ega üle reageerida. Kui laps tahab kõneleda, siis vanem peab selleks aja leidma, isegi siis, kui tal on muid olulisi ja kiireid tegemisi. 

Mõnikord on lapsel kergem joonistada või rääkida metafooride kaudu, mis tuginevad multifilmitegelastele või teistele lugudele. Tuleb võtta aega ning lasta lapsel emotsioonidest ja mõtetest rääkida.