Foto: Pixabay
Kõigil on peas prussakad. Mõned ei teadvusta neid, eiravad või varjavad neid, teised aga sõbrunevad nendega. Loomulikult ei ole tegu päris prussakatega, kes peas ringi jooksevad, vaid prussakateks on erinevad mõtted, eelarvamused, solvangud, etteheited, viha, armukadedus, kapriisid, neuroosid. Raamatus “Prussakad minu peas” aitavad raamatu autor Zane Zusta ja psühhoterapeut Diāna Zande aidata lugejatel prussakaid tabada või vähemalt alustada nende taltsutamist.

Nad kirjutavad kergesti haaratavates lugudes noorte ja veelgi nooremate, ilusate ja veelgi ilusamate, vooruslike ja veelgi vooruslikumate naiste igapäevaelu.

Avaldame katkendi:

Igavene illusioon ehk reaalsus ei kattu ettekujutusega

Üks prussakas on selline, kus elad illusioonides ning reaalsus ei kattu ettekujutlusega. “Miks ma alati ootan ja loodan millegi peale? Miks ei saa kõike võtta nii nagu see on? Ja miks tunnen end suhetes emaga sageli viieaastasena?” küsib raamatus nõu Kristiina, kelle ema kipub tihti ka manipuleerima lausega, et ta sureb peagi.

Psühhoterapeut Diāna Zande Kõigil selgitab, et naistel on suhted emaga. Iga tütre elus on ema – olenemata sellest, kas ta on kõrval või elab mõnes teises riigis või isegi teisel mandril, kas ta on armastav, mõistev või hoopis vastupidi – konfliktne. Kas teeskled, et ta on sinu elust maha kriipsutatud, või on sinu jaoks elav eeskuju, ta lihtsalt on olemas.

“Võrdleme end sageli emaga, mõeldes: „Ma tahan olla nagu ema“ või „Ma ei tee seda kunagi nii nagu ema!“ Ema on teatud mõttes tütre vältimatu etalon. Parim on see, kui teineteisest konfliktiga eraldumine toimub juba teismeliseeas. Olles emaga erimeelsustes ja mässates tema väärtuste vastu, võib teada saada, kes ma olen ja hiljem enda kogemuste rada mööda liikudes jõuda arusaamisele, et tegelikult „oleme ju sarnased“. Terve mõtlemisega ema peaks tütre raskes teismeeas (mis võib olla mõlemale keeruline aeg) aitama tal eralduda, et too saaks tiibu sirutada, maailma tundma õppida sest kui seda ei ole juhtunud, võib tütrel olla raske näha, et ta ema on lihtsalt inimene, kellel on oma valu, kannatused, vajadused, lootus ja elu.

Eraldumise tantsus on ema missiooniks julgustada tütart seisma silmitsi oma elu väljakutsetega, jäädes samas turvaliseks toeks. Kui me pole emast eraldunud, ootame nagu viieaastased tüdrukud emalt ikkagi seda, mida lapsepõlves vajasime, kuid kogeme ikka ja jälle valusat pettumust,” kirjutab Zande.

Ema kaetud laud – ema silmis on igal pisiasjal täiesti teine tähendus kui sinu jaoks. Sina vaatad seda teiste silmadega, sulle tuletab see midagi meelde, kutsub esile ebameeldivaid seoseid, kuid su emal võivad olla teistmoodi tunded, teised mälestused ja seosed. See on tema maa ilm – turvaline ja armas. Aastatega raasukeste haaval soetatud ja kokku kogutud nagu iga elu. Ja see on tema jaoks väärtuslik. Isegi juhul kui teil ei õnnestu kunagi tõelist lähedust luua, võid proovida mõista, et ta elab oma elu.

Ka täiskasvanud naine võib stressiolukordades käituda nagu laps

Zande sõnul võib ka täiskasvanud naine stressiolukorras teha valiku käituda nagu laps, lüües rusikaga vastu lauda. “Ema näeb, et sul on halb tuju, kuid tema ju ei tea, kuidas teie suhte tulemusena on sinus kasvanud pinge, kuidas sa püüad end vaos hoida ja miks sa lööd rusika vastu lauda. Kusjuures ta ei näe seda, mida ise sinu ellu toob. Tundub, et sul on omakorda raske näha, mida sa ise teie suhtesse tood. Sinu vastutuseks on otsustada, kas lüüa rusikaga vastu lauda või öelda emale: ma ei taha kuulata seda, et sa kavatsed surra,” selgitab ta, et perekond on nagu kella väikesed hammasrattad – kui üks hakkab keerlema, pole ülejäänutel muud teha kui kaasa liikuda. Niipea kui muudad midagi endas, muutub vähehaaval ka miski sinu emas. Võib-olla lähendavad need muudatused teid teineteisele või vastupidi – lükkavad eemale. Ehk aitavad tekitada natuke rohkem tervet tasakaalu. Jah, see pole kummalegi kerge ülesanne, kuid see on võimalik. Lisaks on oluline silmas pidada üht tingimust – peate emaga kui kaks võrdset naist samal platvormil seisma.

Ema ei pruugi aru saada, et manipuleerib

Zande tõdeb, et tõenäoliselt ema isegi ei teadvusta, kui osavalt ta manipuleerib, ähvardades surmaga, ja kui valus oli see lapsepõlves ning on siiamaani. “On kohutav lapsele midagi sellist öelda. Selline teade tekitab mudilases hullumeelset hirmu, sest kogu tema eksistents sõltub ainult emast. Sel põhjusel õppisid juba lapsepõlves muret tundma, kas emaga on kõik korras. Kuid nüüd, kui oled täiskasvanu ja ema mainib taas surma, mõistad, et need on lihtsalt tühjad sõnad, ent emotsionaalselt meenutavad need sulle kõike lapsena kogetut. Tookord tundsid end süüdi, abituna, meeleheitel, kuid nüüd – vihasena. Kui sa vaid suudaksid, peaksid emale ausalt ütlema: ema, kui sa nii ütled, teeb see mulle haiget ... Aga ma tean, et see on raske, sest sel hetkel seisad ema ees peaaegu alasti – avatuna. Lihtsam on ennast vihaga relvastada. Rusikaga lauale lüües paljastad tegelikult, et tunned end abituna, et sinus on valu ja sa ei tea, mida sellega peale hakata,” kommenteerib ta.

Ema „kavatseb surra“, kuid ka sina lähed tema juurde kannatusi tundes. Kas mitte te mõlemad ei mängi natuke ohvrirolli? Olukord näeb välja nagu võitlus – kummal on raskem? Küsimuseks on: mida saad emalt üldse oodata? Kui oled sirgunud nii heaks naiseks, ei saa olla, et ta on lihtsalt koletis. Ema on terve elu niiviisi elanud ega tea, et keegi ootab tema muutumist.