Foto: Pixabay
Olen viimastel aastatel saanud palju õnnelikumaks tänu ühele loetud mõtteterale raamatust "Õnneprojekt". Tunnistan täna kõige puhul, et mulle ei pea meeldima samad asjad, mis teistele. Minu õnn võibki koosneda teistest asjadest kui teiste inimeste õnn ja keegi pole seepärast halvem ega parem.

Ma olen lõpuks 35-aastaselt piisavalt küps, et seda kõike tunnistada ja on olnud parim otsus teadlikult mitu aastat OMA õnnega tegeleda.

Teiste lapsevaemate juuresolekul, kelle kogu lapse kapi sisu tuleb fäänsidelt kaubamärkidelt, ei arva ma enam kaasanoogutavalt, et need on paremad ja ei tõtta neid guugeldama, veel vähen allun ma mõjuisikute survele midagi ilusaks või heaks pidada. Olen veendunud, et on midagi halba ei teise ringi riietes ega mõningates toodetes, mis otse Hiinast mu lähimasse pakiautomaati potsatavad. Ja lillelised kleidid lapse seljas mulle ka ei meeldi, olgugi et on emmesid, keda just see õnnelikuks teeb.

Ma tunnistan ka nüüdseks uhkusega, et mind tõesti ei tee õnnelikuks kallid asjad. Selle teadasaamiseks pidin muidugi kunagi ka neid proovima. Eks on vahel tore muidugi uhke pesupoe kotikesega koju tulla, mõnel puhul on kallimad asjad ka vastupidavamad. Aga pigem tunnen ma hoopis rahlolu ja uhkust, et ma saan ülihäid soodukaid, mis tähendab, et järgmine sügis ei peagi samu saapaid enam jalga venitama, vaid saan soetada uued. Jah, jälle "oma imelikust salapoest", nagu sõbrannad neid nimetama on hakanud.

Ja ma naudin, et saan vahel ägedaid asju sekkraist või hoopis kolmandalt ringilt sõbrannade kaudu. Need teevad mind õnnelikuks, sest suudan nii kokku hoida palju raha sootuks millekski muuks, näiteks reisimiseks perega, mis on päris õnn minu jaoks. Ja kui sind teeb õnnelikuks uus käekott, nagu päriselt õnnelikuks kohe, nii et igal hommikul seda nähes naeratad, siis mul on ülimalt hea meel, et sa oled leidnud oma õnne ja loodan, et seda tunnistad ka, isegi kui su sõbrannad seda ei mõista ega hakkagi mõistma.

Seesama rahateema on muide mind nii palju end halvasti tundma juba pannud, et sellest rääkimisest olen üldse loobunud - mitte korda ka pole see mind õnnelikuks teinud ja päeva lõpuks pole absoluutselt oluline, kelle lapse trenn on kallim ja kas ka seetõttu parem. See viib asjatuteni "minu, sinu" vastandumisteni ja paneb pea kõik osapooled end halvasti tudma - kallima trenni valinud arutlevad unetult voodis, kas nad kulutavad liiga palju, odavama valinud aga jäävad mõtisklema, kas nad suudaks oma lapsele lubada enamat või on hetkevalik halb. Olen teinud teadliku valiku rahateemadel mitte muul moel kaasa rääkida, veel vähem neid algatada võrdluste tekkeks. Ja ongi rohkem õnne mu elus.

Muide, ma näiteks jälestan tütrega nukkudega mängimist, ent Legodega võin iga kell ehitada, kuigi kümned emad on aastaid kinnitanud, et just nukkudega mängimise osa päevast on lapsega ägedaim. Pinteresti-ema tahtsin ma ka lapse sündides olla, ent olen aastatega aru saanud - olen pigem Aliexpresssi ja õues veini nautiv hoovimänguemme, mitte trenni-mänguplatsi-emme. Ja jube õnnelik ja rahul just seda tehes, mis tähendab, et ka mu laps on õnnelik.

Ma ei vabanda ja ei tunne ennast halvasti, kui minu maitse ei ühti teiste inimeste omaga ka paljus muus. Mulle meeldivad lollid komöödiad, mitte 3-tunnised pimedad filmid ja mul on õigus oma rõõmule - ma ei lähe nendega lihtsalt kinno "sest seda eesti filmi peab nägema" ja ei kutsu neid ka endaga sinna. Ma ei pea end kaitsma isegi, ma võin vaid selgitada, miks teistsugust vaatamist eelistan. See ei tähenda, et millestki rääkida poleks, lihtsalt teadlik valik mitte võrdlevate teemadega kaasa minna ja oma õnne allikad just üles leida, on mind teinud rahulolevaks.

Soovitan proovida! Tuleta endale lihtsalt meelde, kuni sellest saab harjumus: mulle ei pea meeldima samad asjad, mis teistele.

Mind tegi see lihtne tõde paremaks naiseks, emaks ja inimeseks.