SEE ON VÄGA OLULINE | Terapeut selgitab, kuidas vanemate lahutus väikelast mõjutab ja kuidas last toetada

Inimesel kulub terve elu, et kujundada toimetulekumehhanisme valu ja hirmu, armastuse ja kaotuse, kurbuse ja raevu ohjeldamiseks. Sinu laps seda veel ei tea ja sinu ülesanne on tema raskusi märgata ning aidata teda raskustega toimetulekul.

Perekonnapsühhoterapeut Maarika Kongi selgitab, kuidas vanemate lahutus väikelast mõjutab ja kuidas last toetada.

Lahutuse mõju lapsele sõltub:

Kui emotsionaalselt seotud ning konfliktne on vanemate, st mehe ja naise suhe?
Milline on lapse positsioon pere emotsionaalsetes protsessides?
Kõik lapsed peres ei saa võrdsel määral osa vanemate ärevusest ja konfliktidest. Üks lastest on sensitiivsem ja vastuvõtlikum vanemlikule ärevusele.
Kui laps saab vanema ärevuse keskpunktiks, muutub ta järjest rohkem suhetele orienteeritud lapseks.

Suhetele orienteeritud laps

• Lapsevanema ärevuse kasvades vanem-laps suhe muutub vastastikkuseks hoolivuseks ja muretsemiseks.
• Seda tüüpi suhtes laps panustab järjest vähem energiat eesmärgikindlaks käitumiseks ja rohkem hea-hooliv-hoolitsev olemisele.
• Neid lapsi motiveerivad rohkem suhted teistega kui eesmärgid, mis nad ise on endale seadnud ning seetõttu on neil ka suuremad raskused vanemate lahutusega toime tulemisel.
• Kui ärevus püsib kõrge pikemat aega, muutub laps mõjutatavaks rohkem teiste kui iseenda poolt.

Lahutuse mõju lapsele

Väikelapse ja koolieeliku maailm on väga väike ja seetõttu on iga inimene ja iga asi selles maailmas väga tähtis. Iga kaotus tundub ülisuur, mõjub heitlikult ja toodab ärevust.
Ka 0-2-aastane laps tajub tunnete tasandil muutust oma turvakeskkonnas ja need emotsionaalsed üleelamised salvestuvad lapse kehas.
Lapsed ei pane oma tundeid sõnadesse, nad panevad need tegudesse ja täiskasvanu ülesanne on seda emotsionaalset koodi lahti muukida.
Õpi lugema ja märkama lapse ärevust väljendavaid signaale, sest vastasel juhul muutuvad need aina valjemaks ja äärmuslikumaks.

Väikelastega peredes on lahutused kõige sagedasemad

Alla 5-aastastel lastel on suuremad raskused kohanemisel vanemate lahutusega kui üle 5-aastastel lastel.
2,5- ja 3,5-aastased lapsed kogevad lahutuse ajal intensiivset regressiooni oma tunnetuslikus, käitumuslikus arengus ja enesekontrollis. Eakohane arenguline progress saab taastatud vaid kompetentse hooldaja püsiva hoolitsusega.
3,7- ja 4,7-aastased lapsed kalduvad kogema lahutuse ajal enesesüüdistust, madalat enesehinnangut ja ebakindlust, korratust ja usaldamatust. Arenguline edasiliikumine taastub ühe aasta jooksul püsiva hoolduse all.

Lahutusejärgne ema-lapse suhte kvaliteedi kahanemine, isegi siis kui isa-lapse suhe on toimiv, on tihedalt seotud lapse emotsionaalse funktsioneerimise mandumisega.

Jätkuvad lahutusejärgsed vanemlikud konfliktid põhjustavad lastel toimetulekuhäireid arengus

Lastel, kes on perekonna projektsiooniprotsessi fookuses, täheldatakse mahajäämust arengus ja õppimises, foobiaid, depressiooni, püsivaid oidipaalsete lahendustega fantaasiaid.
5-aastased ja vanemad lapsed suudavad reageerida vanemate lahutusele ilma arengu pidurdumiseta, sest suudavad emotsionaalselt piisavalt distantseeruda. Siiski võivad ilmneda ärevuse, kurbuse ja ka ajutise turtsakuse, virisemise ja ärrituvuse reaktsioonid.

- Poisid suunavad oma viha, frustratsiooni ja valu endast rohkem väljapoole, muutudes füüsiliselt aktiivsemaks, agressiivsemaks. Nad
vajavad palju liikumist, tegutsemist, ka riskimist.

- Tüdrukud elavad oma pinged rohkem sissepoole ja võivad muutuda nukrameelsemaks, kaasneda võivad muutused söömisharjumustes, uinumisraskused, võivad tekkida pea- ja kõhuvalud.
Laps asub sageli nõrgema vanema kaitsepositsioonile.
Osad lapsed on kameeleonid: räägivad mõlemale vanemale teise kohta halba.

Inimesel kulub terve elu, et kujundada toimetulekumehhanisme valu ja hirmu, armastuse ja kaotuse, kurbuse ja raevu ohjeldamiseks.

Meie teame seda, mida laps ei tea — tunne ei tähenda seda, et asi ongi nii.

• Laps vajab, et ta kõrval on täiskasvanu, kes eristab vajadused soovidest.
• Laps ise ajab vajadused segi soovidega, soovid kartusetega ja kartused hakkavad segunema faktidega.
• Et end mitte päriselt ära kaotada, blokeerivad lapsed tunded. Need peidetud tunded ilmutavad end aga täiesti ettearvamatul hetkel ja
• olukorras või juba sümptomina.

Laste tunded seoses lahutusega:

• kurbus, viha,
• ärevus, rahutus, segadus — „Kes minust tegelikult hoolib?“
• süütunne, häbi — „Ma ei tohi/ei suuda sellest rääkida!“
• hirm tuleviku ees — „Mis juhtub järgmisena?“
• üksildus, abitus, hüljatus, hirm teistest erineda — „Kas olen mina kuidagi vale?“
• usaldamatus — „Kellele võin tegelikult loota?“
• igatsus eemaloleva vanema järele, hirm teda kaotada
• kergendus, vabanemine pidevatest riidudest kodus.

Pere lagunemine on tugev stressor

Lahutus on lapse jaoks tugev negatiivne stressor, mis muudab elu normaalsused liialdusteks, võimendab tundlikkust igasugustele stiimulitele.
Täiskasvanu saab alandada tundlikkust kannatlikkuse, armastuse ja
mõistmisega.

0-6-aastase lapse stressi ilmingud:

• Rahutu uni (ärkamine sageli, vastupanu magama jäämisele, varane tõusmine)
• Öised hirmud (ehmunud ärkamine)
• Valdavalt pahatahtlik käitumine õe-venna või teiste laste suhtes
• Pahutsemine, keeldumine
• Agressiivsus, impulsiivsus
• Klammerdumine oma isiklike asjade või täiskasvanute külge
• Keskendumisraskused, kärsitus
• Regressioon ehk tagasilangus arengus
• Liigne vastutuse võtmine
• Psühhosomaatika: enurees, tikid, kõhuvalu, peavalu jms

Laps vajab enda kõrvale täiskasvanut, kes:

• On hooliv, valdavalt heatujuline, kes tunnustab, toetab.
• Suudab hoida piire, on järjekindel, annab kindlustunnet.
• Aktsepteerib tema tundeid
• Suudab olla empaatiline, sest püüab näha olukorda läbi lapse tasandi.
• Laps vajab veendumust, et teda armastatakse ka pärast vanemate
• lahkuminekut endiselt ja mõlema vanema poolt.
• Laps vajab aru saamist, et lahku läksid mees ja naine mitte isa ja ema ehk vanemate lahkuminek ei olnud temast lähtuv.
• Kui vanemad lahutavad ja siis on lapse huvides, et seni toiminud pere tugivõrgustik jääks samaks.
• Lapsi nende tunnete eest kaitsta pole võimalik ega vajalik.

Täiskasvanuna me turvame, toetame last ning anname talle teadmise, et tema tunded on normaalsed ja et nende tunnetega on võimalik toime tulla.

• Täiskasvanu peab mõistma, et lapselt saab oodata vaid ühte pisikest arengulist muutust korraga — fookuses on 1 eesmärk korraga!
• Vaid nii tekib kogemus hakkama saamises (nii lapsel kui ka tk-l).
• Samuti on lapsele jõukohasem olla koostöös kui täiskasvanu sõnastab vaid olulisima konkreetse ja selge sõnumiga, sest lapse aju suudab vastu võtta vaid pisikese osa tema ümber toimuvast.

Kuidas aidata last?

• Täiskasvanu tunneb last ja oskab probleemseid olukordi ennetada.
• Vaid täiskasvanu rahustav, heatahtlik reageerimine suudab lapse ärevust tasandada.
• Lapsele piisab siirast naerusädemega silmsidest ja paitavast puudutusest.
• Tegevusi tuleb ette planeerida koos lapsega.
• Sõnastada lapsele ees ootavat tegevust veidi varem, et laps saaks end häälestada ümberlülitumiseks.
• Järgmise hetke ette ennustatavus ja ka päevarutiin annab lapsele turvatunnet.
• Täiskasvanu ei muuda oma „EI“d, sest kasutab seda vaid ohtlikus või
• tõsises olukorras. Muudes olukordades tuleb lapse soovi vajadusest
• eristada ning vastamist alustada jaatavalt.

Soovitatav kirjandus
Rachel Morris. Üksikvanema käsiraamat. Museion, 2009
Katrin Saali Saul. Eluterve kärgpere käsiraamat. Pilgrim, 2016
Philip M.Sthal. Lastekasvatus pärast lauhutust. Väike Vanker, 2008
Kaire Talviste. Arukalt lahku. Pegasus, 2016.
Matt Whyman. Kaheks kistud. Koolibri, 1999

Allikad: kalmako.ee, sotsiaalkindlustusamet.ee

Kui vajad tuge, siis kontakti leiad SIIT!