Spetsialist selgitab: kuidas jagada lapse elamispinna kulud, kui vanemad elavad eraldi?
Kehtiva õiguse järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, milleks 2016.a on 215 eurot ja 2017.a 235 eurot. Eeltoodust väiksem elatis võidakse välja mõista vaid siis, kui vanema varanduslik seisund on selline, et tema enda tavaline ülalpidamine saaks kahjustatud või siis kui peaksid esinema elatise väiksemas ulatuses väljamõistmiseks mõjuvad põhjused (nt kui sellises määras elatise tasumisel osutuks vanema mõni teine laps vähem kindlustatuks).
Elatise nõudmisel üldine tõendamiskohustus
Juhul, kui vanem soovib elatist miinimummäärast suuremas summas, tuuakse praktikas tavapäraselt esile lapse kuludena lapse toidukulud, riidekulud, tervishoiukulud, lasteaiatasud, trennide tasud, sidekulud, transpordikulud, vaba aja kulud (teatris ja kinos käimised, mängutubade külastused jms), kommunaalkulud (nt elekter, vesi jms) ja üür jms. Tihtipeale ei ole aga lapsevanemad teadlikud sellest, et kui tegemist on vanemale kuuluva või tema poolt liisitud või üüritud eluasemega, siis lisaks kommunaalkuludele saab elatise koosseisus samaaegselt nõuda ka lapsele tagatud eluruumide kasutuseelist. Lapse elukoha kasutuseelis on sisuliselt hüvitis selle eest, et lapsele on temaga kooselava vanema poolt ja kulul tagatud lapsele vajalikud eluruumid (vanem on need liisinud, üürinud või ostnud).
Elatise koosseisus kasutuseelise nõudmise õigus
Riigikohus on 16.10.2013.a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 leidnud, et lahuselav vanem ei pea elatist makstes kinni maksma lapsega kooselava vanema poolt eluaseme soetamiseks tehtud kulutusi, mh eluasemelaenu makseid ega laenukindlustusmakseid. Seega ei saa elatise koosseisus üldjuhul nõuda teiselt vanemalt laenumaksete ega laenukindlustusmaksete hüvitamist.
Samas aga selgitas kõrgeim kohus, et vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi, kuna lapsel peab olema kodu, kus turvaliselt areneda ja kasvada. Seetõttu tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata asjaolust, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks võib vanem olla võtnud laenu. Kõigil neil juhtudel rahuldab vanem ka lapse eluasemevajadust, st täidab ülalpidamiskohustust.
Asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluruumi ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneks selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel ning seega on ebavõrdne olukord, kus lapsega kooselav vanem rahuldab lapse eluasemevajaduse ja kannab sellega seotud kulud ning peab maksma veel võrdses osas teise vanemaga lapse ülejäänud kulud. Seda olukorras, kus lahuselav vanem kannaks ainult lapse otsesed kulud (toit, riided, lasteaed jms). Ehk siis lapse eluasemevajaduse rahuldamise kohustuse jätmine ainult ühe vanema kanda tekitaks vanemate vahel ebavõrdse olukorra, sest kõikide ülejäänud kulude kandmises osalevad vanemad eelduslikult võrdväärses ulatuses. Kuivõrd seadus sätestab, et vanemad kannavad lapse ülalpidamiskulud eelduslikult võrdses osas ning arvestades, et eluaseme võimaldamisega kaasnevad reeglina kulud, tuleb vanematel reeglina võrdses osas lisaks muudele kuludele katta ka lapse eluruumi kasutamise kulud. Seega kui laps elab üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas korteris või majas, saab nõuda elatise koosseisus kasutuseelist ja kommunaalkulusid. Üüritud korteri kasutuseelise erinevus liisitud või ostetud eluaseme suhtes seisneb selles, et üüritud eluruumi puhul arvestatakse praeguses kohtupraktikas elatise hulka lapsele langev osa üürist. Liisitud või ostetud eluaseme puhul tuleb aga lähtuda keskmisest turuhinnast (allpool pikemalt selgitatud).
Juhul, kui näiteks laps(ed) elavad koos ühe vanemaga vanavanemate juures tasuta, ei ole vanemal tõenäoliselt alust kasutuseelise nõudeks, kuivõrd kumbki vanematest ei kanna kulutusi laste eluruumi eest. Lapse eluruumi kasutuseelise hüvitis on mõeldud nendeks juhtumiteks, kus üks vanematest on lapsele kodu taganud oma kulul (kas ostnud, üürinud või liisinud vastava korteri või maja). Nagu eelpool viidatud, saab kasutuseelisega koos nõuda ka kommunaalkulude hüvitamist (nagu üürimisel korral saab koos üüriga nõuda ka kommunaalkulude hüvitamist).
Kasutuseelise suuruse tõendamiskohustus
Juhul, kui vanem nõuab elatist miinimummääras, siis eeldatakse, et see katab muuhulgas ka lapse eluaseme miinimumkulud, st tasu eluaseme otsese kasutamise eest (kommunaalkulud) kui ka eelised eluaseme kasutamise eest (kasutuseelise) ning sellisel juhul ei tule kasutuseelise väärtust hagis tõendada (nagu ka muid elatise koosseisu kuuluvaid kululiike).
Kui aga lapsega kooselav vanem nõuab elatist miinimumi ületavas määras ja arvestab nõude hulka ka kasutuseelise, tuleks elatist nõuval vanemal üldjuhul koos teiste elatise koosseisu kuuluvate kululiikidega tõendada ka kasutuseelise väärtus.
Kui aga olukord peaks olema selline, et lapse kasutuses oleva eluruumi osa kasutuseelise väärtust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas, võib kohus TsMS § 233 järgi otsustada lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. See on oluline erand, kus kohtul on õigus tavapärasest tõendamiskoormisest kõrvale kalduda.
Kasutuseelise väärtuse arvutamine
Riigikohus on eelviidatud lahendis märkinud, et eluaseme kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 alusel määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi.
Riigikohtu selgituste kohaselt tuleks kasutuseelise väärtus leida selliselt:
1.Teha selgeks samas piirkonnas üüritavad korterid või majad, mis o oma tingimustelt sarnased korterile/majale, kus laps elab (tubade arvult, ruutmeetritelt, uus/vana ehitis, seisukorralt jms).
2.Selgitada välja selliste samas piirkonnas olevate sarnaste korterite/majade keskmine 1 m2 üürihind.
3.Välja arvutada, mitu ruutmeetrit vastavast korterist/majast (kus laps elab) on lapse ainukasutuses ning mitu ruutmeetrit ühiskasutuses (st. kasutatakse lisaks lapsele ka teise/teiste isikute poolt).
4.Lapse ainukasutuses olevad ruutmeetrid korrutada eelnevalt leitud keskmise 1 m2
5.Ühiskasutuses olevate ruutmeetrite arv korrutada samuti eelnevalt leitud keskmise 1 m2 hinnaga, kuid seejärel jagada konkreetsete ruumide kasutajate arvuga. Selliselt leitakse nn lapsele langev osa ühiskasutuses olevatest ruumidest.
6.Liita ainukasutuse ja ühiskasutuse ruumide hinnad kokku. See tulemus loetakse kasutuseelise väärtuseks (summaks). Sellest peaks siis üldjuhul kumbki vanem kandma 50% — ehk siis lahuselavalt vanemalt saab elatise kooseisus nõuda saadud kasutuseelise väärtusest pool.
Seoses kasutuseelise väärtuse tuvastamisega väärib märkimist Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.15.a lahend asjas nr 2-14-6706, milles teise astme kohus leidis, et kasutuseelise väärtuse väljaarvutamisel võib lähtuda ka eluruumi soetamiseks võetud laenu tagasimakse ja kindlustusmakse igakuisest suurusest, aga sellisel juhul peavad mõlemad pooled sellega nõus olema. Seega juhul, kui mõlemad pooled on nõus, võiks viidatud ringkonnakohtu lahendi kohaselt siiski ruutmeetri põhise arvutuse asemel lähtuda laenu- ja selle kindlustusmaksetest. Kuid seda ainult siis, kui sellega mõlemad pooled nõus on. Seega ühepoolselt laenu- ja kindlustusmaksetest lähtuda ei saa (ilma teise poole nõusolekuta). Lisaks peab arvestama, et tegemist on teise astme kohtu lahendiga, milles avaldatud seisukohad ei pruugi sellest kõrgemal seisvas Riigikohtus vaidlustamise korral nö pidama jääda. Ka ringkonnakohtu teistsuguses kooseisus tehtavat kohtulahendid ei pruugi sama seisukohta jagada.
Kasutuseelise väärtuse arvutamise näide
Näiteks juhul, kui vanem elab koos lapsega talle kuuluvas 2-toalises korteris, mille üldpind on 50m2, ning millest lapse tuba moodustab 15m2 ning ülejäänud 35m2 on ühiskasutuses (kasutavad kahekesi), siis pärast nimetatud ainu-ja ühiskasutuse proportsioonide kindlaks tegemist tuleks välja selgitada samas piirkonnas olevate sarnaste korterite 1m2 keskmine üürihind. Selle leidmisel saaks kasutada nt kinnisvaraportaalidest leitavaid või kinnisvara maaklerite abil väljaselgitavaid samas piirkonnas väljaüüritavaid sarnaste korterite üürihindu (nt küsida maaklerit ülevaadet).
Leida tuleks samas piirkonnas sarnaste korterite 1 m2 keskmine üürihind. Kui selliseks 1 m2 keskmiseks üürihinnaks oleks näiteks 5 eurot, võiks õiglane kasutuseelise väärtuse arvutamine välja näha järgnevalt:
15m2*5=75 eurot (see on lapse ainukasutuse kasutuseelise väärtus) ja 35m2*5=175 eurot. Kuivõrd ühiskasutuses olevaid ruume kasutab lisaks lapsele ka vanem, siis tuleb viimane arvutus jagada kahega (sest need ruumid on kahe isiku ühiskasutuses): 175/2= 87.50. Viimane on siis lapse kasutuseelise väärtuse ühiskasutuses olevate ruumide osas.
Seega on antud näite puhul kasutuseelise väärtuseks kokku 162.50 eurot (ainukasutuse osa 75 eurot +ühiskasutuse osa 87.50 eurot = 162.50 eurot).
Saadud tulemusest (antud näite puhul 162.50 eurost) peaks üldjuhul kumbki vanem kandma pool ehk siis elatise koosseisus saaks nõuda kasutuseelise hüvitisena teiselt vanemalt 81.25 eurot (kasutuseelise väärtus 162.50 eurot / 2 = 81.25 eurot).
Autorid toonitavad, et ülaltoodud korteri puhul ei ole kasutuseelise väärtuse arvutamisel õige lähtuda kinnisvaraportaalidest 1-toalise korteri (kuivõrd lapse kasutuses on 1 tuba) keskmisest üürihinnast, kuivõrd selline käsitlusviis ei vasta Riigikohtu selgitustele ning ei arvesta ühiskasutuses olevaid ruume. Seetõttu tuleks sõltumata lapse ainukasutuses olevate ruumide arvust lähtuda just eelkirjeldatud ruutmeetri põhisest arvestusest.
Artikkel ilmus Justiitsministeeriumi toel projekti “Hea nõu lastega peredele” raames.
Alliaks: ajakiri Märka Last
