Tähelepanu fookus liigub peale lapse sündi abikaasa pealt lapse peale ja tihti jääbki sinna — see tundub isegi nii õige olevat. Lapsed, need elu õied, peavad ju esikohal olema! Vanemad ohverdavad märkamatult oma suhte, et teenida laste heaolu. Ainult, et lastele pole seda ohvrit vaja, nende tasakaalu vundament on vanemad, kes on endaga rahus ja omavahel õnnelikus suhtes. See on vundamendiks ka vanemate võimele lastele kvaliteetset tähelepanu pakkuda.

Mis see kellelegi tähelepanu pööramine üldse on? Tundub, et vastata on lihtne — kellelegi keskendumine või tähtsustamine mingiks ajaks, jättes tahaplaanile asjad, mis meile endile võivad tähtsad olla. Inimene saab tavaliselt täies tähelepanus olla ainult mingi kindla aja, see aga omakorda sõltub sellest, palju on taustal tegevusi ja mõtteid, mis selleks ajaks on paigutatud teisejärguliseks.

Tööst suhteterapeudina tean, kui hingeraviv võib olla inimesele lihtsalt rääkimine, saades täistähelepanus ärakuulamist. Ja tean, kui vähe me seda oskame… Üks pool räägib, teine pool valmistab kuulamise asemel oma peas vastust ette ja jälgib jutus hoolega kohti, kus tekib paus — et siis kiirelt oma agendaga sisse sõita. Rääkijale jääb aga sellest tühi tunne — mind pole mõistetud ega täielikult ära kuulatud. Sest just täielikkus on see, mida sisimas igatseme! Et meid kuuldaks, et meid nähtaks, et meid mõistetaks lõpuni… John Gottman, suhteuurija, kes on valitud üheks kümnest kõige mõjukamast psühhoterapeudist viimase veerandsaja aasta jooksul, räägib tähelepanust ja mõistmisest väga ilusa ja kõneka kujundi läbi. Ta kirjeldab kahe inimese suhet kui seismist teine teisel pool jõe kallast. Gottman kutsub sind minema üle silla, teisele poole jõge, jättes maha kõik oma kohvrid (oma mineviku) ja võttes kaasa vaid passi (et sina oled sina) ning viisa (et sul on kaaslase poolt antud luba teisele kaldale tulekuks). Alles seal, samal pool jõge, kus su kaaslane on, näed sa oma kallast läbi tema silmade…

„Ja kuidas lastel läheb?“, küsin külla tulnud sõprade käest, kellel on kolm poissi kasvamas. Räägitakse kõige vanema huviringidest ja edusammudest matemaatikaolümpiaadil, siis otsa pisema naljakatest ütlemistest ja joonistamisoskusest. Sealt edasi läheb jutt muudele teemadele. „Keskmisest te ei rääkinudki! Kuidas temal?“ Mõlemad on siiralt üllatunud, sest nende meelest rääkisid nad kõikidest poegadest.
Esimesena psühholoogia ajaloos rääkis sünnijärjekorra mõjust vanemate tähelepanu jagamisel Austria psühhoterapeut Alfred W.Adler. Tal ei olnud oma teooria toetuseks küll ühtegi uurimust ette näidata, kogemuseks vaid enda kasvamine teise lapsena kuuelapselises peres, kuid tema rõhuasetus ja kogu sünnijärjekorra mõju eluhoiakutele tõi selle probleemistiku psühholoogiliste uurimuste prožektorivalgusse.
Enam pole see mingi uudis, et keskmised lapsed saavadki vähem tähelepanu. Vanemad on sellest üldiselt teadlikud ja püüavadki peale kolmanda lapse sündi keskmisega rohkem tegeleda. Ja sellest hoolimata jääb tõsiasi siiski tõsiasjaks. Kolmanda lapse sünniga muutub tasakaal perekonnas päris palju. Kui ühe lapsega peres on vanemlik tähelepanu 2:1 ja kahe lapsega peres 2:2, siis kolmelapselise pere 2:3 seis tekitab tublisti pingeid nii lastes kui vanemates. Kui vanima lapse toimetamistes on vanematele alati uut kogemust, mis tähelepanu tõmbab, imetlust tekitab ning noorimat tuleb ju alles jalgadele upitada, siis keskmine kasvab vanima varjus ja noorima ees justkui iseenesestmõistetavalt.
Keskmisel tuleb päris palju rohkem pingutada, et teda „nähtaks ja kuuldaks“. Tavaliselt saavad nad ka vähem kiitust uute oskuste omandamisel, näiteks nööpide kinnipanemine või rattaga sõitma õppimine, sest sellised saavutused on oodatud ja nö „normaalsed“. Teisalt on teisel ja kolmandal lapsel pisut rohkem vabadust, sest emme-issi on juba kogemustega, muretumad ja vähem ärevad.
Nii räägivad uurimused keskmise lapse kohta. Ise olen jälginud, et tähelepanu jagamine ei pruugi siiski alati teha kaotajaks pooleks pere keskmist. Sama võib juhtuda ka vanimaga, sest temalt eeldatakse juba täiskasvanulikku käitumist ning ta ei nõua häälekalt: „Vaata-vaata mind!“ .
Tähelepanu jagunemises ja sünnijärjekorra mõjus peitub ka vastus nende vanemate küsimusele, kes on ikka ja jälle imestunud, kuidas samas peres kasvanud lapsed ometi nii erinevad saavad olla. Iga lapse positsioon perekonna struktuuris on erinev teistest.
„Sa ei kuula mind üldse!“ „Kuulan, kuulan! Mis sa ütlesid?…“ No tore on, kui lapsed oskavad ja julgevad oma pettumuse välja öelda, saab ehk suhtumist parandada. Enamasti on pooliku tähelepanuga harjumine mõlemapoolne ja laps surub oma tundereaktsiooni alateadvusse. Emmedel-issidel on õhtuks väsimus peal, peas on terve hulk nö avatud aknaid nagu arvutiekraanil: tööpäeva jäägid, pesu vaja masinast välja võtta, üüriarve ära maksta, söök on pliidil, piim sai otsa, lapsed vaja vanni panna, ise tahaks arvutisse, pisike lasi püksi — no mis sa karjud sellepärast siis! Appi! „Kuulan, kuulan! Mis sa ütlesid?“ Kui lapsed on parasjagu silmapiirilt ära, koolis või lasteaias, saab süütunne võitu ja vanemad annavad endale lubadusi nädalavahetusel nendega koos lauamängu mängida või jalutama minna. Kui lubaduste täitmise aeg käes, jooksevad mõtted nagu jänesed lapsega suhtlemise juurest eemale ning üks käsi viskab täringut ja teine hoiab telefoni. Ja süütunde varjamiseks või saabudes ostetakse lapselegi uus telefon, sest nii saab midagigi lunastada ning tunda, et ollakse lapsele tähtis….

Tegelemise ja tähelepanu pööramise vahele pannakse tihti võrdusmärk. Eks nad servapidi kattuvadki, ent tegelemine ei tähenda veel täit tähelepanu, see on alles pool võitu. Võime ju lapsega jalutama minna, aga mõtted on hajevil. Laps kutsub legodest laeva ehitama, aga peagi jääd tema kõrval telekat vahtima. Hajevil ühisolemine on väsitav ja pettumustvalmistav. Lihtsam on end tähelepanusse sisse lülitada, kui miski on traditsiooniks saanud. Näiteks õhtused kaisusolemised või perekonnalõunad. Ühine söömine on kogemus, mis kaasab kõik meeled — nägemise, maitsmise, lõhnataju, puudutamise ja kuulamise, lisaks emotsioonide jagamine, mõnusad soojad jutuajamised ning ühised naermised. Regulaarne ühiselt jagatud kogemus annab võimaluse kuuluvustunnet arendada, rääkida ja olla kuulatud.

Enamasti on naine see, kes süüdistab meest väheses tegelemises lastega. Naise süüdistuses on lähemal vaatlemisel lisaks väsimusele ja lastelõksus olemisele peidus etteheide, et ta ise saab mehelt ebapiisavalt tähelepanu. Ent asi on siiski vastastikune. Naised on meestest tunduvalt osavamad nö rööprähklemises — mitu tegevust korraga pooleli, käigu pealt on söök tehtud ja lapsed kasitud. Mehed põgenevad meelsamini peale tööpäeva arvutisse, telekasse, sporti. Imago paariteraapias kutsutakse neid viise exit`iteks, mida me kasutame, et vältida lähedust. „Ma pean pesu pesema panema, ma ei saa praegu sinuga telekat vaadata!“ Mees taandub, sest talle ei jätku enam naise tähelepanu.

Kas harmoonilist peret saab üldse olemas ollagi? Kas see ei ole mitte selline ideaal, mida tegelikkuses ei eksisteeri? Siiski, siiski, nad on olemas. Sellises peres on omad toimimissüsteemid, laste eest hoolitsemisse on kaasatud vanaemad-vanaisad, raskusi osatakse jagada, tähtsusejärjekord on paigas, tähelepanu jagamisel on oluline kvaliteet mitte kvantiteet. Kui sellist peret tabab mingi ootamatus, mingi dramaatiline sündmus, on neil ressursse toimetulemiseks.
Niisiis tundub, et tähelepanu on kõige tähtsam pereliige, teda on kõigile vaja ning alati on temast puudus. Kui puudus liiga suureks kasvab, saab turvalisus kannatada. Ema ja imiku vaheline kontakt — see eriline, pea kõiki meeli toitev side, mida vajame, et alustada oma arenguteekonda, — on olnud nii tähtis, et alateadlik tung seda saada ei paista kunagi kustuvat. Alateadlik mälestus armastavast silmsidest, hoolitsusest ja ainult meile kingitud pühendumist täis ajast on meie turvalisuse vundament. Täiskasvanuks saades igatseme, et paariline võiks täita meie tähelepanuvajaduse ning armumisaeg meile ka selle kingib.

Tähelepanu on meie täieõiguslik pereliige, tema suhtes tuleb tundlik olla, teda tuleb toita, temaga mängida — ta tahab, et temaga arvestataks!