Minu peamine argument on siiani olnud see, et tegu on rumalate inimestega, kelle emme ja issi ei ole neile õpetanud, et nii ei tohi teha. Sellele lisaks olen selgitanud, et punane tuli tähendab seda, et teisest suunast sõidavad autod hirmus kiiresti ja kui siis samal ajal üle tee joosta, võib auto otsa sõita, sest auto sõidab kiiremini kui ükskõik milline inimene jookseb.

Lapsele muidugi meeldib see lollide jutt rohkem ja ükspäev imestas ta siiralt ja kõva häälega: “Emme, vaata, nii palju rumalaid inimesi!” Oli tõesti — bussi pealt tuli maha ja tormas kummalegi poole vaatamata punasega üle tee umbes 10 inimest korraga. Aga üks mammi, kes seal pisut kohmitsema jäi, keeras end keset ristmikku (punane endiselt põles ja auto lähenes) ümber ning hõikas pahaselt mu lapse poole: “Nii ei tohi kunagi teiste inimeste kohta öelda, kas emme pole sulle õpetanud?!” Mammi õiendamise katkestas auto signaal — proua blokeeris teed ja õiendas meiega, ise samal ajal reegleid rikkudes ja oma eluga riskides. Päris hea..

Aga tegelikut ka — miks te teete seda? Okei, ma mingil määral saan aru, et on kiire ja külm ja lihtsalt ei viitsi oodata. Ja kui tõesti ohtu ei ole ja lapsed ei näe, siis jah, tõesti, jookse, aga kui tee ääres seisab kaheaastane, kes alles õpib liikust tundma ning kelle jaoks suurte inimeste eeskuju on absoluutselt ülitähtis ja ülinakkav?! Kui raske on siis oodata need 20 sekundit koos meiega ära ja siis minna koos rohelise tulega üle tee, et laps näeks, mismoodi on õige?

Autojuhtidena te ju sõimate roolis neid jalakäijaid, kes reeglitest kinni ei pea, suvaliselt üle tee jooksevad ning sebradest ja foorituledest ei hooli, miks te siis jalakäijana ise sama lollid olete?