Foto: Unsplash
See võib tunduda halvasti püstitatud küsimusena. Aga tegelikult ei ole. Igaks asjaks on mingi aeg või olukord parem, soodsam. Kui lahutamine kuulub inimeste elu juurde, siis on arukas mõelda selle peale, millal ja kuidas seda teha nii, et parem ja õigem saaks.

Niigi on nähtusi elus, mis tabavad inimest ootamatult, mille puhul me ei ole olukorra peremehed. Ükski elu ei ole igavene. Mida rohkem on suuri, ootamatuid, negatiivseid sündmusi,seda enam distressi, seda enam kulub jalule saamiseks (või teiste kahjustamiseks) energiat, mida võiksime kasutada enda ja teiste meile tähtsate inimeste heaks. Siinkohal väike paljastus — ka ühtegi kirikus laulatatud suhet ei loo ja kindlusta keegi peale kahe põhiosalise, mehe ja naise.

Lahkumineku järgselt asjaosaliste elu ja tervist uurinud spetsialistid on väitnud, et lahutanuid tabavad teistest sagedamini õnnetused, mitmesugused haigused (eriti alkoholist ja nikotiinist mõjutatud), et neil esineb pika aja jooksul tõsiseid emotsionaalseid häireid jpm.

Kunagi olen samade uurimuste põhjal üritanud hinnata, mitukümmend tuhat last Eestis põeb hingeliselt just äsja või juba kolm aastat tagasi toimunud lahutust. Teinekord tundsin kõhedust avalikes kohtades lapsi vaadates, kui kujutlesin, kui sügavaid ja kestvaid jälgi lapsed endas kannavad seetõttu,et vanemad valdavalt ei oska lahutusega ümber käia,nad ei saa arugi, mida lapsed lahkumineku protsessis sellepärast kogevad, rääkimata lastele abi ja toe pakkumisest.

Kui vanemad üldse lahutusega seoses lastest räägivad, siis pigem sellest, et laste pärast on püütud kooselu jätkata või, et lapsed kannatavad selle pärast, mida abikaasa on teinud. Lahutuse hilistagajärgede hulgas on seni paraku tähtsal kohal laste kujunemine truudusetuks, ebalojaalseks, usaldamatuks või lähisuhete väärititõlgendamine nende poolt. See lisab riski nende suutlikkusse püsisuhet luua ja säilitada. Nutikamad lahutuse-spetsialistid on jõudnud järeldusele, et mitte lahutamine ise, vaid kogu lahutamisele eelnenud pinge ja kriis koos kooselu lõpetamise vaevadega on põhjustanud tervisehäireid nii lahutavatel abikaasadel kui nende lastel. Mina olen veendunud, et laste kehalise ja psüühilise tervise häired lahutamise järgselt tulenevad olulises osas vanemate ümberkäimisest oma lahkuminekuga ja lastega selle protsessi ajal.

Mis toimub praegu meie lahutamise-maastikul?

Kui palju lahutatakse? Kas lahutusi aastas tuleb vähem või rohkem kui abiellumisi? Kui tuleks rohkem, võiks öelda, et abielu on kriisi sattunud. Niimoodi mõeldi asjast mõnikümmend aastat tagasi.

Kui Eestis 60te- lõpus ja 70tel murega jälgiti lahutuste ja abiellumiste suhtarve, ei uskunud vist keegi pereuurijatest, et ühel päeval ei ole selles asjas enam suurt midagi uurida. Või et nende uurimiste tulemused ei saa tegelikkust peegeldada kasvõi seetõttu,et paljud inimesed ei oska enam määratleda, kas nad on juba või veel abielus või kellega on või mitmendat korda.

Juhtub sedagi, et abiellunud ei olegi, aga lahkuminekukibedust kogu selle karmuses kannatatakse hulleminigi neist, kes lahutavad ametlikult registreeritud suhet. Mõned lahutavad esimest püsisuhet, mõned mitmendat.

Miks inimesed nii väga lahutuse läbi kannatavad?

Peamiselt seetõttu, et

  • üks väga oluline otsus elus sai tehtud valesti, või et
  • nad tunnevad end kaotajana, mitte-toimetulejana — ei suutnud oma abielu hoida, ei suutnud meest hoida jne.
  • kardetakse, et lastele ei suudeta pakkuda head elu ja normaalseid tingimusi arenguks
  • paljud enda materiaalsed vajadused jäävad rahuldamata või neid tuleb oluliselt kärpida
  • sellel partneril, kes ei ole lahutuse algataja ja kes seetõttu tunneb end hüljatavana, tekib raske kaotuse-reaktsioon, mis võib vallandada pikka aega kestva vastastikuste mõjutuste protsessi (nii suhetes eksabikaasade vahel kui suhetes vanem- laps), milles süütunded väga ahistavad ja viha väga purustav
  • Enamuse naiste väljavaade: Igas järgmises kooselus väheneb tõenäosus saada täieliku pühendumise ja lojaalsuse osaliseks, sest ta lihtsalt ei leia partnerit, kes ei oleks sigitanud lapsi ja mees, kellel eelmistest peredest lapsed, peaks oma tähelepanu jagama mitme pere laste vahel.


Kumba halba valida?

Kui inimene otsustab kooselu kasuks partneriga, kes oma senist partnerit aastaid petnud ja oma lastega tegelemisele või nende heaoluks vajaliku pere suhete ülesehitamisele eelistab kõike muud — tööd, keeglimängu, põnevaid armusuhteid, siis see otsustus sisaldab algusest peale riski-prognoosi.

Kujutame ette, et tahame oma firmasse või oma koostööpartneriks inimest, kes leiab, et kõik senised kaastöötajad või tööandjad ei osanud teda hinnata või olid millegipoolest allpool arvestust kaaslased, inimest,kes teiste arvel oma vajadusi rahuldab ja kellest on teada,et ta oskab teistel hästi nahka üle kõrvade tõmmata. See on väga hea mõte juhul, kui firma elatub petturlusest. Ainult, et selle valikuga võtame riski, et meie endaga käiakse ümber samuti nagu seni teistega.

Miks seda ikka jälle tehakse s.t. miks otsustatakse koostöö kasuks inimestega, kes mitte “ei vali vahendeid”, vaid päris üheselt valivad vahendid valelt poolelt, kes ei ole tegelikult kellelegi lojaalsed?

  • Ühed usuvad, et nad on ise millegi poolest nii erilised, et neid juba ei peteta.
  • Teised valmistuvad pettuse-mänguks ja kindlustavad algusest peale oma tagalat nii materiaalses(ei anna teisele ülevaadet firma/pere rahalisest seisust) kui inimressursside mõttes (igaks petteks varuvariant ja mitmele poole antud lubadused).
  • Paljud ei mõtle ja ei kaalu, vaid lihtsalt lähevad teisega kaasa, et nautida koosolemist seni, kuni seda jätkub.

Lahutamise otsustamine

Vahel aitaks lahutuse-otsustuse tegemisel reaalsuse tunnis-tamine.Kõige raskem tundub olevat naistel ühendada fakte. Küsimusele, kas sa tahad elada koos inimesega, kes ei väärtusta truudust ja keda ei saa usaldada, vastaksid veel täna paljud eitavalt. Samas, hoolimata tõsiasjast, et elukaaslane harrastab paralleelseid suhteid, ehk järelikult ei ole truu ja teda ei saa usaldada, tahetakse temaga koos edasi elada.

Vahel seab naine end pseudodilemma ette: kas elada koos oma mehega, kes on mind petnud või minna selle teisega, kes on oma senist elukaaslast petnud? Mõned võtavad siiski aja maha ja saavad aru et on veel kolmandaid teid, ehk alternatiive.

Tegelikult on veel palju alternatiive, alternatiivseid lähenemisi, mis aitavad tunda end enam olukorra peremehena. Teatavasti üheks enim laastavaks tundeks abielu ebaõnnestumise olukorras on ahastus ja abitus, mis kaasneb mõttega, “olen sunnitud seda taluma ja ei saa midagi ette võtta”. Õnneks ei vasta see enamasti tõele.

Tegelikkusele üsna lähedal on aga mõttekäik: kuna mu mees oskab hankida perele elatusvahendeid ja mulle ei meeldi elada vähemkindlustatud viisil, siis tahan temaga edasi elada, kuigi ta peab teisi naisi minu kõrval.

Lahutajad reageerivad valuliselt suhte lõppemisele nagu inimesed üldse igasugustele rasketele kaotustele. Stressi tekib vähem sel juhul, kui see lõpp ei ole päris ootamatu.

Kuidas valmistuda lahutuseks

Tegelikult oleks õige endale teadvustada, et ei saa kunagi 100% loota ühe suhte kestmajäämisele. Suhe on kahe inimese poolt loodud ja loodav nähtus ja vahel me ei saa endagi peale kindlad olla, kas me midagi tahame samamoodi kahe või kümne aasta pärast. Armumine, olgu ta kiidetud kogu tema täiuses, loob meile illusioone ja toidab ootusi,mis annavad usu, et võib lapsi sünnitada ja neile turvalise elu luua.

Paremini saavad lahutuse olukorras hakkama inimesed,

  • kes on julgenud näha ja lähemalt vaadata nendes endis ja nende suhetes toimuvat.
  • Kes tehes vahekokkuvõtteid oma elust ja tunnetest, kaalutlevad, kas see on see elu, mida nad tahavad (mitte, et on tahtnud). Tahtnud võime me olla paljugi. Tegelikkus paneb paika teatavad reaaalsemad piirid, mida on mõtet tahta, mis hinnaga millest loobuda.
  • Kes nähes ja mõistes, et selle partneriga elades kulub liiga palju energiat enda tasakaalus hoidmiseks, teavitavad oma tähelepanekutest partnerit ja teevad ettepaneku midagi muuta
  • Kui muutuse katsetused ei ole õnnestunud, teevad endale ja partnerile selgeks, et see suhe sellisel viisil ei tööta ja järelikult on see õige ära lõpetada.
  • Lähtuvad oma kooselus ja kooselu lõpetamises põhimõttest, et kui vähemalt üks partner oma käitumisega väljendab, et ta teisest üldse ei hooli, teisest lugu ei pea, ei taha teisega koostööd teha, ja üritused sellist olukorda muuta ei ole kujunenud edukaks, siis sõltumata sellest, mida sõnades väljendatakse, on selline suhe abielu või kooselusuhtena kehtetu
  • Ei arva, et abielusolek on ainus võimalik inimese olek

Soovitan

Mitte liiga kergesti otsustada lahkumineku kasuks vaid anda oma abielu elule vähemalt üks võimalus –lugeda häid raamatuid abielust ja lahutusest või leida psühhoterapeut. Paljud meie pereteraapia ühingusse kuuluvad terapeudid oskavad hästi töötada ka paarisuhtega.
Kui on proovitud üksteist tõeliselt kuulata ja mõista, võib selguda, et ei ole vaja lahku minna. Need inimesed, kes lahutuse otsustamise käigus on kasutanud paariteraapiat, lähevad lahku tervemalt ja kannatavad lahutuse läbi vähem, sest nad võivad jõuda kergemini lahkumineku vajaduse ning enda ja partneri tunnete aktsepteerimiseni.

Halb lahkuminek on see, kui üks partner põgeneb teise juurest või laseb end välja visata. Sel juhul ei saa selgeks väga olulisi asju, mis on tinginud suhte nurjumise ning ei saa sõlmida häid kokkuleppeid laste ja teiste lähedastega vastastikuse abi ja koos-tegemiste jätkamiseks.

Kui me oleme teinud juba suuri vigu: oleme üritanud rajada kooselu vale inimesega, või ei ole osanud hoida oma abielu, siis on tark senisest õppida ja mitte teha veel suuremaid vigu oma lapsi konfliktidesse kaasa haarates või nende kaudu abikaasat karistades.

Naised, kes tõesti lastest ja nende tundeelust hoolivad, pakuvad oma lahutatud mehele võimalusi lastega koos olla, soodustavad nende kokkusaamisi ja oskavad tunda headmeelt laste isaga -koosolemise rõõmust.

Millal mitte minna lahku

  • Mitte siis, kui mistahes tunded, uus armumine või praeguse partneri vastu tekkinud viha, käivad üle pea kokku.
  • Mitte minna lahku enne, kui on tõsimeeli ära proovitud võimalused suhet üles ehitada
  • Mitte enne, kui partnerid on jõudnud kokkuleppele, et see suhe ei tööta ja ei saa töötama.
  • Kes tahab veel kunagi kellegagi kooselu üritada,see ei peaks kindlasti minema lahku nii hilja, et senine abielu saab päris äranärutatud, nii et abielust kui elamise või suhtevormist saavad jääda vaid halvad mälestused.

Aita Keerberg viib läbi nõustamist ja psühhoteraapiat, vajadusel saad nõu ja abi SIIT!

Allikas: insait.ee