Tihe koosolemine ning pidev üksteise soovidega arvestamine paneb proovile paljude perede omavahelised suhted

Perede tihe koosolemine paneb praegu proovile paljude perede omavahelised suhted. Kannatajaks jäävad tihtipeale lapsed, halvemal juhul elatakse pinget välja füüsilise karistamisena.

Uus olukord, kus oleme palju aega kodudes koos enda kallite pereliikmetega, on pannud meid tähele panema situatsioone, mida varasemalt oma igapäevatoimetuste kõrvalt ei jõudnud märgata. Peame olema valmis muutma enda tavapäraseid harjumusi ja käitumisviise ning teineteisega hoolivamalt arvestama. Nii võimegi olla olukorras, kus tunneme muret enda või ka teiste perede laste pärast.

Enne kriisiolukorda veetsid pered palju aega kodust eemal — lapsevanemad tööl, lapsed ja noored lasteaedades ja koolides — ning ühist koosveedetud aega oli vähem. Praegune koosolemise aeg on kahtlemata suur väärtus ja paljud võtavadki seda hea võimalusena veeta rohkem aega enda pereliikmetega. Kuid kahjuks pole see kõigi jaoks samamoodi meeldiv — tihe koosolemine, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, ning pidev üksteise soovidega arvestamine paneb proovile paljude perede omavahelised suhted. Kannatajaks jäävad tihtipeale lapsed kui nõrgem osapool.

Pingete kasvades võivad peredes tekkida tülid ning halvemal juhul elatakse pinget välja füüsilise karistamisena. Tekivad olukorrad, kus lapsevanemad ei suuda enda tunnetega toime tulla ja olukorra juhtimine läheb käest. Jah, on mõistetav, et ka vanematel on keeruline ning samaaegselt ei suudeta tulla toime enda emotsioonidega ning jõuda lapsega kokkulepeteni. Kuidas jagada õppimist, kodus püsimist ja majapidamistöid? Kuidas nutvale väikelapsele selgitada juba mitmendat päeva järjest, miks ei saa praegu mänguväljakul mängida ja sõbraga koos olla, kuigi nii väga tahaks?

Isegi kui konflikt pole suunatud otseselt lapsele või noorele, näiteks vanemad tülitsevad omavahel või on halvemal juhul üksteise suhtes vägivaldsed, siis ka selle pealtnägemine või -kuulmine on lapsele ikkagi traumeeriv ja teda kahjustav.

Lapsevanem täiskasvanuna on vastutav enda tunnete juhtimise ja kontrollimise eest ning ka koduse olukorra ohjamise eest. Kui üksi ei suuda või ei oska emotsioonidega toime tulla ja rahulikult kokkulepeteni jõuda, siis küsi abi. Kui vanem ise ei soovi või ei julge abi küsida, saame meie — sõbra, naabri, sugulase, töökaaslase või õpetajana — seda teha.

Igaühe kohus on anda teada lapsest, kelle heaolu on mingil moel ohustatud. Näiteks on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemises (füüsiline, emotsionaalne või seksuaalne), tema hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes. Samuti on abi vajav laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste heaolu.

Abivajavast lapsest saab teada anda, pöördudes linna või valla lastekaitsetöötaja poole või lasteabitelefoni 116 111 nõustajate poole.

Lasteabitelefoni kontaktid:

• telefon 116 111
• e-post [e-mail]
• veebivestlus kodulehelt www.lasteabi.ee („Küsi abi" või „Alusta vestlust")
• lasteabi äpp (otsisõna „lasteabi")